/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
Mari-Liis Ilover on armastatud Eesti toidublogija ja kokaraamatute autor, kelle retseptid on paljude kodukokkade laual au sees. Tema käekiri on korraga nii kodune kui ka inspireeriv, pakkudes ideid nii igapäevase söögitegemise juurde kui ka piduliku laua katmiseks. Lisaks toiduvalmistamisele armastab Mari-Liis lugemist – Apollo uuris temalt, millised raamatud on tema hinge viimasel ajal puudutanud. Head avastamist!
Ei kujutagi elu ilma raamatuteta ette. Mu ema on elu aeg olnud raamatukogutöötaja, olen kitsaste ja kõrgete raamatukoguriiulite vahel aardeid uurides veetnud väga palju pärast-kooli-aega. Ka lapsepõlvekodus oli meil suur seinatäis raamatuid. Juba üsna lapseohtu plikana, kui kõik lasteraamatud olid «läbi töötatud», asusin täiskasvanutele mõeldud kirjanduse juurde. Eks nende raamatute keskel unistasin ise ka sellest, et istun kunagi õhkaval pilgul raske kirjutuslaua taga ja võlun kauneid tekste paberile. Poetessi ega romaanikirjanikku minust ei saanud, õnneks on siiski nii mõnedki kokaraamatud väikesele kirjanikuametist unistavale Mari-Liisile ette näidata.
Loen iga päev. Vean raamatuid kaasa ka reisidele, vabandan siinkohal ülejäänud pereliikmete ees, et niigi nappi kohvriruumi oma sõltuvusega täidan. Kui lapsed olid väikesed, lugesin neile igal õhtul. Mõnikord tundus, et olen ise etteloetust suuremas vaimustuses kui nemad, aga loodan siiski, et suutsin pisiku edasi anda. Usun raamatulugemise kujutlusvõimesse ja keelekasutust arendavasse võluvõimesse.
Praegune valik mu öökapil on üsna eklektiline. Katsun ikkagi lugeda ühte raamatut korraga, mitte vaheldumisi erinevaid. See üks parasjagu käsilolev raamat on siis nagu mu väike paralleelmaailm päriselu kõrval, kuhu igal õhtul sisse põigata. Eesti kirjandus – peamiselt romaanid, novellid – kuulub ka kindlasti mu lemmikute hulka. Ka loodusraamatud. Loen palju ka inglise keeles, lihtsalt seepärast, et kõike huvipakkuvat pole meie väikesesse armsasse emakeelde tõlgitud. Eelkõige on nendeks toiduteemadega seotud teosed, mis pole otseselt retseptide ja piltidega kokaraamatud, vaid mis pigem lähevad süvitsi mingisse kitsamasse toiduteemasse, on toidust läbi põimunud memuaarid, või ilukirjandus, millel on suur roll toiduga seotul.
/nginx/o/2025/01/22/16608263t1hfa19.jpg)
Kairi Look «Tantsi tolm põrandast»
Minu arvates võiksid kõik naised seda raamatut lugeda. Muidugi mitte ainult, kirjandust ei pea üldse soopõhiselt jagama. Aga kindlasti just eelkõige naised leiavad siit palju puudutavaid hetki, seoseid, tundeid. See on ilus, õrn ja kohati poeetiline raamat põlvkondadevahelistest sidemetest, hapra naise suurest sisemisest jõust, eri eluetappidest ja nende tähendusest inimeseks olemisele. Väga palju on äratundmist ja samastumist nii eluolu kui inimsuhete kirjeldustega.
/nginx/o/2023/03/10/15190522t1hf739.jpg)
Lilli Luuk «Kolhoosi miss»
Võtsin raamatu ette, kui kuulsin autorit kirjandussaates sellest rääkimas. Teadsin seega juba ette, aga siiski: ei ole üldse kerge ega meelelahutuslik lugemine. Ja ei peagi. Aga see on väga-väga hea novellikogu, meisterlikult kirjutatud, puudutab ja krutib hingesoppides tükk aega. Palju on nõukaaja lõpu väikeasulate rusuvat hallust, milles inimeste elud muutuvad sama halliks. Uue ja värvilisema, aga esialgu väga segadusttekitava aja algus koos ärikate, nätsude, kilekottide ja missidega. Kindlasti paras nostalgialaks neile, kelle noorusaeg jäi laulva revolutsiooni aega.
/nginx/o/2025/05/08/16829015t1h63c3.jpg)
Stanley Tucci «Mida ma sõin ühe aasta jooksul»
Teine raamat näitlejana tuntud Stanley Tuccilt, mis nagu esimenegi, keerleb toidu ümber. Nagu pealkiri ütleb, on see päeviku stiilis kirja pandud toiduaasta, milles on nii argiseid kodutoite lastega peredele, väga kuulsate külalistega peetud õhtusööke, restoranikülastusi, nii häid kui halbu toiduelamusi. Kõik see on põimitud mõtetega perest ja tööst, paratamatust vananemisest, murest lähedaste kaotuse pärast, ühesõnaga kõigest elulisest. Raamat on ühtaegu naljakas, kurb, soe ja hoogne. Läbi käib palju filmimaailmas tuntud nimesid. Aga ka suvikõrvitsaõisi, anšooviseid, spargleid, tomateid, gnocchi’t ja palju-palju pastat. Kui toidul on su elus tähtis roll, soovitan kindlasti seda raamatut lugeda. Aga hoiatus: kindlasti ei soovita lugemist tühja kõhuga – toidukirjeldused ja menüüd on liiga isuäratavad.
/nginx/o/2025/06/03/16891051t1h2a5d.jpg)
Rosa Montero «Oht olla täie mõistuse juures»
Vau, on see vast üks plahvatus paberil! Kiire tempoga ja väga vahelduv. Põhiteema on geniaalsuse ja hullumeelsuse õhkõrna piiri käsitlemine. Näidetena paljude maailmakuulsate psüühikahäirete käes vaevelnud kirjanike lood: Woolf, Plath, õed Brontëd, Zweig, Hemingway, Nietzsche, Baudelaire. Muidugi ei pea autori väiteid, et loovusega justkui peavadki paratamatult kaasas käima vaimsed probleemid, võtma liiga tõsiselt, siiski on see hulga emotsioone ja mõtteainet pakkuv raamat, millest mõnda kohta olen korduvalt sirvinud. Osaliselt on see autobiograafiline, samas uurimuslik, aga ka ilukirjanduslik – siin polegi nagu mingit kindlat žanri, aga kogu oma eklektikas on ta ikka väga köitev.
/nginx/o/2025/06/03/16891055t1he846.jpg)
Andrus Kivirähk «Kaka ja kevad»
Minu lasteraamatute topis kindlasti üsna eesotsa platseeruv raamat. Lugesin seda oma lastele, kui nad väiksemad olid, nii palju, et osa kohti on siiani peas, ja nii mõnedki tegelased on nagu isa sokid, suur kole plekk ja loll jope meenuvad praegugi täiesti ootamatutel hetkedel ja ajavad hirmsasti itsitama. Igapäevaelu tavalistele, et mitte öelda banaalsetele asjadele elu andmine ja nende seikluste kirjeldamine on nii eluterve, et soovitan nüüd endalegi pärast selle lause kirjutamist raamaturiiulist see Heiki Ernitsa ägedate illustratsioonidega raamat üles otsida ja paar lõbusat lugu taaskord läbi lugeda.
Lisaks soovitan:
- Tõnu Õnnepalu «Õhtupäike väikestel majadel»
- Vahur Afanasjev «Serafima ja Bogdan»
- Urmas Vadi «Kuu teine pool»
- Jaan Kaplinski «Looduses ja loodusega»