/nginx/o/2014/03/10/2883844t1hc977.jpg)
/nginx/o/2025/04/24/16796794t1hee32.jpg)
Äsja asus endine maavanem, riigikogu liige ja minister Marko Pomerants juhtima tulevase peaministri erakonda Isamaa, mis sellest, et üheks päevaks - erakonna suurkogu koosoleku juhatajana.
Raamatuga «Minu PR» otsustas Pomerants murda eelarvamuse, et pärast riigikogust ja valitsusest lahkumist kaob inimene valgusvihust, hääbudes mõnd väikest valda või harrastuskoori juhtides.
Nüüd tantsis Eesti armastatuim erakond üksmeelselt just Pomerantsi taktikepi järgi. Tühja sellest, et dirigendid reeglina suurvormidele ise noote ei kirjuta. Kuid aplausi võtavad nad vastu.
/nginx/o/2025/03/14/16714083t1hdf51.jpg)
Pomerantsi võtmeroll suurkogu koosoleku juhatajana mõjus üllatuslikult ennekõike põhjusel, et mees oli äsja avalikult deklareerinud, et lahkub poliitikast lõplikult. Oma järgmisele raamatule lubas ta anda pealkirja «Minu pension». Nii palju siis sellest.
Pomerantsi teos «Minu PR» näitab viimaste sündmuste taustal, et jutt pensionile minekust kujutab endast üksnes taktikalist võtet. 16. sajandil kasutas seda tsaar Ivan IV, kes loobus demonstratiivselt troonist ja lahkus Moskvast. Pärast seda, kui bojaarid ja vaimulikud anusid teda võimule naasma, omandas tsaar piiramatu võimu.
Kui Pomerants kirjutab raamatu peatükkide alla näiteks «Rakvere. 14. veebruar 2024», siis mõjub see nii stiililiselt kuid samuti võrreldes kaugusega pealinnast justkui Ivan IV oleks kirjutanud oma ürikule «Aleksanrovskaja sloboda. 31. detsember 1564».
Geoloogina arvestab kirjanik Pomerants, et tulevased põlved leiavad maapõuest välja tõmmatud puurisüdamikest üksnes materjali, mida sinna kunagi kas siis loodusjõudude või inimeste poolt on pandud. Sa lihtsalt leiad seda, mis on maa sees päriselt olemas. Ajaloo uurimisega käivad asjad täpselt samuti: tõlgendada saab üksnes olemasolevat allikat. Ülejäänud on paremal juhul kokku korjamata rahvaluule.
Raamatust leiavad uurijad ennekõike just Pomerantsi. Juba pealkiri ja kujundus ütlevad kahtluse varju jätmata, et raamat räägib Pomerantsist. Esikaanel ilutseb apelsine pilduv žonglöör, tagakaanel muskleid pingutav rammumees.
Kirjutamismeetodina kasutab Pomerantsi suure mehe stiilipuhast pommhüpet väikesesse tiiki. Õhku lendab kõik, mis seal leidub: konnad, sisalikud, vetikad. Hüppaja käte vahel aga näeme justkui esivanemate peidetud aaret. Tulemus on äge ja Pomerants naudib seda autorina täiega. Lugeja naudib samuti, sest teist nii hoogsat, spontaanset ja ootamatute suunamuutustega teksti annab otsida.
Kui oled esimesest ehmatusest toibunud, märkad autori kõrval olulisimaid tegijaid ja võtmetähtsusega sündmusi: president Lennart Meri Rakveret külastamas, kaitseminister Hanno Pevkur Nursipalu harjutusväljaku rajamist kaitsmas, tulevane peaminister Urmas Reinsalu automaksu vastast kõnet pidamas, endine peaminister Jüri Ratas palki kandmas, nüüd juba endine siseminister Lauri Läänemets Pühtitsa nunnadega kohtumas. Mitmed sündmused, mida Pomerants käsitleb, elavad edasi tänapäevani.
See kõik on mitte üksnes materjal raamatu kirjutamiseks, vaid PR-mehe Pomerantsi kapital. Lugeja leiab raamatust vaid üksikuid suhtekorraldusõpiku elemente, mida pähe õppida ja peegli ees harjutada. Kui ta just ei kavatse rahvateatri etenduses Pomerantsi rolli hakata mängima. Autor käsitleb igat inimelu avaldust kommunikatsiooniaktina. Vähemalt neid, milles ta ise osaleb.
Lugedes mõistad, et kui sul puudub karisma, elukogemus ja kordamist võimaldavad kokkupuuted võtmeisikutega, ei aita PR-is läbi löömisel ei ilus lips ega magistrikraad. Välja arvatud muidugi juhul, kui valdkonna riigihanke tingimused just selliseid omadusi silmas pidades valmis kirjutatakse. Nii ka tihti juhtub.
Raamatu nauditavaimate osade hulka kuuluvad lihast ja luust inimesed, kes räägivad oma kogemustest. Diplomaat Toomas Kahur seikleb Kosovos hauast välja kaevatud laipa omavahel tüli norivate kristlaste ja moslemite vahel vedades. Eesti dialoogipolitsei vanemkomissar Kelly Miido kaitseb võimuesindajate au õhus vihisevate lumepallide eest üksnes häid sõnu kasutades. Riigikogu liige Imre Sooäär astub piirideta armastuse idee nimel parlamendidebattides nende vastu, kelle arvates peaks armastus ikkagi kindlatesse piiridesse ära mahtuma.
Pomerants kujundas oma PR- aastate jooksul endale riigi nõutuima raskete koosolekute juhtija maine. Igal pool, kus arendajad juba eos kogukonnaga karvupidi kokku lähevad, suudab ainult Pomerants koosoleku läbi viia nii, et sellest ka midagi kasu tõuseb. Isamaa suurkogu juhtimist võib siinkohal pidada tema jaoks rohkem sanatooriumi laadseks elamuseks.
Pomerants tunnistab, et on saanud PR-alase tegevuse inspiratsiooni ja innustust kolmelt selle valdkonna suurkujult: Ott Lumi, Andreas Kaju ja Janek Mäggi.
Koostöös Mäggiga otsustas Pomerants nüüd asuda PR tegevusvaldkonda ümber mõtestama: PR on surnud, elagu huvikaitse. Huvikaitse teemat käsitleb autor raamatus üpris pinnapealselt, sest strateegilisi plaane ei tohi esimese hooga avada. Seda enam ootaks Pomerantsi sulest mitte pensionäri heietusi, vaid raamatut «Marko Pomerants. Minu huvikaitse». Aga miks ka mitte: «Marko Pomerants. President».