/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/05/16896623t1h3159.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Ülo Tuuliku raamatut «Viiest kaheksakümne viieni».
/nginx/o/2025/06/05/16896612t1hce17.jpg)
Ülo Tuulik ei kirjuta meile ajalugu ega elulugu, ta annab aastakümnetest läbi põimunud ajalootükikesi ja eluloojupikesi nõnda, et nood moodustavad üheskoos sootuks omamoodi loo. Loo, millel on isevärki iseväärtus. Kirjutised justkui siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku, kirjavara ilma edvistava enesehinnanguta, ent ometi hästi isiklikult. Põikumised aegadesse ja põrkumised inimestega, kes tänapäeval ehk enam meeldegi ei tule, et omis ajus hirmus olulikud olivad. Ja siis see tavalise inimese tavaline elu, mille kulg päriselt ei katkenud ju ka kõige jälgimates tingimustes. Kuidagi elati alati edasi. Kuidagi ka surdi. Siin on surma ja sündi ja valu ja rõõmu ja lahedat töllerdamist ja süvenenud asjatamist. Põnev elu ja tabav pildistus sellest.
Minu jaoks on Ülo Tuulik umbes nagu Friedebert Tuglas – ei pea ma kumagi suurimaks eestikeelseks kirjanikuks, ent kummagi kohaloluta ja tegutsemiseta ei oleks meil seda kirjandust kindlasti mitte. Jube hea oli üle tüki aja tuttavaks saada osalt varem loetud, osalt lugemata tekstidega. Ja need juhatavad edasi. Ei maksa karta, lugege.