/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/05/03/16044428t1hcf2d.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Berit Petolai luulekogu «Hele, tuisklev ja nimetu».
/nginx/o/2025/06/05/16897204t1hec8d.jpg)
Pikad ja südamlikud luulelood, mis soojendavad ja läilaks ei läe. Mingit inimlikku taju on siin tabatud, midagi teeb autor hästi õigesti – mitte, et oskaksin seda kohe ja täpselt sõnastada. Kohe ja täpselt sõnastamine ongi ju tegelikult kirjaniku enese asi. Petolai valmistab hea raamatu mitmes mõttes – siin ei parseldata maailmavalu ega paristata sisekaemuse köngerjönkse; see maa ja maailma ühesütlemine on usutav, armas ja tuliterav korraga.
Olen kaugel liigitamast Petolai luulet kuhugi mahemoosise koduhõllase leboluule sekka. Eks ole siin noistki kauneist asjust märke. Aga mulle lihtkombel meeldis seda raamatut lugeda ning usun, et mitmegi inimese suved ja sügised, et mitte heroiliselt öelda elud oskab ta etemaks teha. Andke voolavale jutustavale poeesiale võimalus ning vaevalt, et kahetsete.
Toda kuriärksat, tänapäevapõrgatajat, aktiivset, aktuaalset ja aktsioonset ärevussõna leiab luules niikuinii iga neljanda nurga pealt küll ja veel ja rohkem kui vaja. Pehme pauer, leebe tugevus nõuavad rohkem, tahavad tahedust, pärivad oma ja – siin ta on, taa ta um, antagu leeki, olõ’õi hätä’!