/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2022/03/24/14444483t1hc8ca.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Toomas Tiiveli raamatut «Uus viskimaailma teejuht».
/nginx/o/2025/06/05/16897207t1h6f0a.jpg)
Olen tubli kuus aastat kangetest jookidest kaugel püsinud, üksiti õlut sõbraks pidanud. Aga. Teoreetiline lähenemine on lahe ning Toomas Tiivel toob terve hulga mälupilte tagasi. Juba ta eelmine teejuht oli tore, ent tol ajal, aastatuhande algukandis, mineva sajandist rääkimata, juhtis tee mind ise. Täna on hoolsa pilguga hoopis teine tunne kärakamaailma sukelduda. Sukelduda sukeldumata.
Ja ongi nii, et kuigi maalikunstist ei saa tantsida ega kirjanduset pantomiimi vormi viia – kui just erakordsete geeniuste ühisettevõtmus käsil ei ole – siis maitsetest kirjutamise lugemine ning olemasoleva kogemuse baasil meelelduse taaslavastamine on võimalik. Ehk isegi vajalik. Ei ole vaja ära juua kogu maailma etüülalkohol, saamaks aru, et purjus olla on igal pool ühtemoodi ja maitsed on alati erinevad. Ning et maitsete mõistmiseks vajaneb parasjagu kainust.
Kui haistmismeel annab teada, et keegi on lähikonnas kallanud pitsikese Jack Daniel’si viskit, hakkab mul peas käima Põhja-Ameerika Ühendriikide Kesk-Lääne kõrtsukuma ja piljardikuulide kolin. Lagavulin aromeerib teatud hetki Londonist. Ja nii edasi. Aga selleks, et palju teada, ei pea palju jooma. Võib lugeda. Mida siinkohal soovitangi.