/nginx/o/2016/09/03/5792513t1h3144.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/11/18/15728180t1h90b6.jpg)
Viktoria Berezina raamatut «Minu Herson» on raske hinnata. Ühest küljest ei olegi see raamat. Need on kirjad, kõik kirjutatud ühe hooga, olukorras, kus nett võib kaduda, pomm võib sisse sadada, võid ukse taha saabuvale kontrollile oma netikasutuse ajalooga vahele jääda... See on elu-, mitte ilukirjandus.
2022. aasta kevadel okupeerisid Vene väed Hersoni linna ja Viktoria, noor kunstnik, kes oli hiljuti juhtumisi käinud külas Tartus, kirjutas kõigest oma tuttavale Raul Oreškinile, kes sisetunde ajel aina innustas edasi kirjutama, tõlkis neid kirju ja pani avalikult üles. Hiljem sai nende kirjade põhjal alguse näituseprojekt ja raamat, seesama «Minu Herson».
Mis mulle meelde jäi...
/nginx/o/2023/11/10/15711380t1hc7a7.jpg)
See, et alguses, sõja esimestel päevadel ja nädalatel oli autor täiesti kindel, et sõda lõppeb kohe, näiteks naistepäevaks on kõik läbi, sünnipäevaks on kõik korras... Kurb oli tajuda seda muutust, kui tuli resignatsioon ja arusaam, et see saab olema pikk lugu. Ja pole ju siiani, aastaks 2025, see lugu läbi saanud.
See, et alguses, päris alguses, kartis Viktoria iseenese pärast, aga siis tekkis temas avardumine ja hoopis suurem pilt. Ja sellest ka julgus edasi kirju saata. Nii võib juhtuda rasketes oludes: enam ei hoolita enesest. Nende kirjade kirjutamine oli pidev risk.
See, et tegelikult polnudki neist kirjadest aru saada, millal õigupoolest algas Viktoria ümber okupatsioon. Internetiühendus võtabki okupatsiooni tähenduse hoopis teiseks. Sa võid kuulda tänaval võõrast võimu, aga sul on ikka alles kontakt nendega, kellega sa tegelikult kokku kuulud.
Tavaliselt loen «Minu» sarja raamatu ühe hooga, aga selle tekstiga oli nii, et ei suutnud korraga. Hakkas kurb ja halb. Samas, see raamat pole lõppkokkuvõttes sugugi lootusetu. Mulle väga meeldib autori nimi: VIKTORIA. See on inimese võit sõja üle. Ja isiklikud lood polegi nii kurvad. Viktoria pääseb eluga riskides tulema. Tema ema jääb eluga riskima, elama sinna, töötama haiglasse (seda teeb ta ka praegu, aastal 2025). Raamatu esitlus oli Hersoni tagasivallutamise esimesel aastapäeval! Aga sõja lõpu esimest aastapäeva ootame veel...
Ma loodan, et see raamat on leidnud tee koolidesse. On ju teada, et mitmel pool on «Minu» sari põhikooli lõpu või keskkooli soovitav-kohustuslik kirjandus. «Minu Herson» on, nii kurb kui see ka pole, ajalugu, milles me elame. See on hariv lugu nii ajalootunnetuse mõttes kui hingehariduse mõttes.
Epp Petrone raamatuarvustusi saab jälgida ka Facebookis ja Instagramis.