Ilmus Berit Kaschani luulekogu «Aprill»

Ilmus Berit Kaschani neljas luulekogu «Aprill». Foto: Erakogu

On ilmunud Berit Kaschani neljas luulekogu «Aprill». Raamatus saavad autorile omaselt kokku mütoloogia, argisus ja huumorimeel. Siiski, «Aprilli» puhul on midagi teisiti. Mis täpselt, see jäägu juba lugeja enese otsustada.

Berit Kaschan, «Aprill».

Raamat

Aprill on valguse murdumise koht, see on lahtisulamise aeg. See on tunnustus pika talve üleelamise eest, see on elujõu vaikne naasmine. «Aprill» on luulekogu, mis annab mõista, et talvega tuleb rahu teha, selleks, et kevad saaks saabuda.

Kaschan on luuletaja, keda huvitab sõna ravitsev ja psüühikat tasakaalustav toime. Tema eelmine luulekogu «Täna piisab vähesest» (2022) oli nomineeritud Eesti Kultuurkapitali luuleauhinnale.

Luulekogu «Aprill» on kujundanud ja illustreerinud Lilli-Krõõt Repnau ja toimetanud Eda Ahi. Raamat on valminud Eesti Kultuurkapitali toel ja selle on andnud välja Kaschan AM.

***

Kas sa kirjutad ikka veel luulet,

kas sa kirjutad ikka veel maailmavalust?

Ei, ma kirjutan ikka veel maailmaloomast.

Tema okkalisest turjast

ja pehmest kõhualusest,

mille armide järgi võib aimata

aegkondade vaheldumist.

Ja kui ma kirjutan, avab ta aeglaselt ühe silma,

kui ma kirjutan, hingab ta natuke kergemalt,

kui ma kirjutan, mõistab ta, et olen tema poolt.

Sest mina ja maailmaloom,

me oleme tegelikult päris sarnased.

Me mõlemad saame jõudu juurde,

kui meid ennatlikult maha kandma hakatakse.

Me mõlemad naudime suuri vaatemänge

ja naeruväärselt keerulisi mõistatusi.

Meist kumbki ei pelga vere lõhna.

Ja mitte kumbki meist ei arva,

et teine peaks olema midagi muud

kui ta parasjagu on.

 

*

 

Tegelikult aprill

Olen saanud aru, et tegelikult tohib

lubada endale

tagasihoidlikke unistusi.

Tohib unistada

vaid ühest vabast kolmapäevast kuus,

väga põgusast armumisest,

kuueprotsendilisest palgatõusust,

hommikusest keedumunast.

Tohib unistada aprillist.

Mis sest, et pea kõikjalt mõista antakse,

et end tõeliselt väärtustav isend

ei peaks neil päevil leppima vähemaga

kui lõputu juuli

ja eritellimusel vermitud saatus,

ei tahaks mina siiski

oma närvisüsteemi üle koormata.

Ja eelistan unistada aprillist.

Tasasest, kuid kindlast

avanemisest,

suure õitsengu eelmängust.

 

Võimalusest istuda tagaaias

päikeselaigus

pool tundi särgiväel

ja kindlalt teada,

et kohe-kohe

läheb eluks.