/nginx/o/2016/09/03/5792513t1h3144.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/07/16901846t1h8c2a.jpg)
Huvitav lugu juhtus ennist. Võtsin hoogu, et Vally Ojavere raamatust kirjutama hakata, läksin korraks jalutama ja järsku kuulsin kusagilt lauluviisi. Kellelgi vist käis raadio. «Selliseks ma jäin, nagu näib…» laulis Silvi Vrait.
Ma tean ju seda lugu: kuidas Vally tuli varieteest hilisõhtul koju ja leidis, et õhuaknast oli jälle kassett sisse visatud, juures kiri, et hommikuks vaja sõnu. Ta istus seal põrandal oma pisikeses korteris, kuulas ja ohkas: «Jah, ma olen siin…» Täna öösel taas magada ei saa. Sellest ohkest sai laulu avarida. Kirjutas ta neid lihtsaid sõnu hommikuni, kuulas ja kuulas, otsis ja otsis, ikka veel lavagrimmis ja pisarad värve segi ajamas, hommikuks saigi valmis. Sellest sai Silvi Vraidi kõige esimene laul.
See on üks lugu väga paljudest. Tegelikult oleks pool tundi hiljem võinud sealt raadiost tulla näiteks mõni Jaak Joala, Anne Veski või Vello Orumetsa laul ja ma oleksin mõelnud: ma tean ju seda lugu… Vally on neid sõnu nii palju kirjutanud ja igal pool paistab lugu. Valged roosid… tuhandete seast, aga nende lugude keskel on üks süda.
/nginx/o/2025/06/07/16901848t1hc7b9.jpg)
Nii et see punaste kaantega raamat on minu jaoks sügavalt emotsionaalne. Kohati pidin raamatu tegemise kõrvale panema, kohati kahtlustasin, et hakkan ise infarkti saama, nii tugevalt läksin ma Vally loosse sisse. Vally ise läks omal ajal laulusõnade tegemisse just niimoodi sisse: ei maganud, ei söönud, aina kuulas ja otsis… ja saigi infarkti, õnneks Ada Lundver päästis ta. Vanust oli Vallyl sel ajal 43.
Siberisse küüditamise lugusid teame ju kõik. Enamikul on oma suguvõsastki neid võtta. Aga Vally lapsepõlvelugu on nii eriline, nii tugevalt dramaatiline. (Kustutasin ära lause, et Sofi Oksanen saaks siit uue «Puhastuse» kirjutada, aga kirjutasin nüüd selle lause tagasi, sest kuidagi paremini ei oska ma kiirelt anda edasi seda emotsiooni, mis mu sees sõnu otsib.) Neid jõujooni, mis selle pere Siberisse viiduid kiskuma hakkasid, ei oska ma siinkohal täpsemalt sõnastada. Ega ma teagi, kas siin raamatus Vally elulookatkendites ikka tuleb välja see, mida mina kogesin. Sest mina kuulsin neid lugusid ju veel rohkem, kõik raamatusse ei mahtunud.
Samas on needsamad geniaalsed laulutekstid ju sellesama kummalise eluloo jäämäe-tipud (või siis hoopis kaevusügavused). «Oo, rand, jää vait!» Või «Sellest, mis piinab mu hinge» või «Meid lahku viia võib igavene öö». Ja samas ei saa ainult melanhoolias elada. Kellele on annet antud, sellele on ikka kapaga jagatud, sealhulgas ka laia lolli lusti: «Saagu nüüd, mis saab!» Või elurõõmsat: «Laintesse heidan end…»! Ja muidugi «Sõrmus pole see…» Kuigi see lugu viib juba ringiga tagasi nukrusesse, armastuses pettumisse.
Vally Ojavere laulusõnad on «Laulgem kaasa» raamatusarjas number viis ja siiani minu jaoks lemmik. Samas just selle raamatu tegemine oli esimene sarjas, mille puhul ma tundsin: see siiski väsitab. Mitte muusika, mitte laulusõnade kontrollimine ja kaverite puhul originaalide otsimine (ahjaa, seekord on lauludel ka juures originaalid, ikka samamoodi ruutkoodidega). Ei, see melodetektiivinduse pool tekitab ikka vaid rõõmu, elevust ja hasarti. Pigem tegi vahepeal haiget see suur vastutus. Igasugune teise inimese eluloo edastamine on ülisuur vastutus nagunii. Lisaks tundsin seda, et Vally Ojavere ei ole tavaline inimene, ta on üks nendest, kellele võiks moodsa aja kohaselt anda lausa diagnoosi: ülitundlikkus. (Kuna Vallyl on samas hea huumorimeel, siis arvan, et talle meeldiks see diagnoosijutt! Ise ta siia lugema ei satu.) Ta elab täiesti oma valitud elu: internetti ega telekat pole, uudiseid ei jälgi, muusikatki ei kuula, eelistab vaikust, ja minu viieminutiline hilinemine võib ta südame rütmist välja ajada. Oeh, Vally! Mul oli vahepeal tunne, et pihku on sattunud linnupoeg, kellele ma peale hingata ei julge, aga kes tuleb kuidagi ju lendu saada.
Ja õnneks linnud, need laulavad. Lendavad ja laulavad.
Raamatu tegemise käigus lahkusid kaks inimest. Els Himmaga sain kõnelda põgusalt telefonis. Andres Valkoneniga oli suhtlus pikem ja ta lubas kindlasti ka esitlusele tulla... Nõnda nende minevikulugudega ongi, käib võidujooks mälu päästmiseks.
Igatahes helistasin ma täna läbi mitu oma lapsepõlve lemmiklauljat (mul oligi neid mitu ja nad kõik on laulnud Vally Ojavere sõnadega laule ning jutustavad ka siin raamatus), uurisin, kas nad ikka saavad tulla raamatu esitlusele. Kes saab, kes ei saa. Aga nad ütlesid justkui ühest suust: «See on hea sari, mida sa teed! Kes on järgmine?»
Aitäh! Teie abiga, kõik Eesti muusikud, teen edasi! Järgmine raamat sarjas tuleb Henno Käo laulusõnadest.
Epp Petrone raamatuarvustusi saab jälgida ka Facebookis ja Instagramis.