Kahetsus kui märk edasiminekust ehk «Sa oled muutunud» ei ole alati kriitika

Kati Torim. Foto: Joosep Ints

Kui oled oma elus teadlikult tegelenud muutuste läbiviimisega, võid ühel hetkel avastada, et oled jõudnud punkti, kus vanad seinad on lammutatud ja uued eesmärgid seatud, kuid tunned ootamatult, et oled hakanud oma valikuid kahetsema. Mitte tingimata kogu teekonda, vaid hetki, valikuid ning isegi iseenda muutumist. Kati Torim, raamatu «Minapildi restart 2.0» autor, nimetab seda loomulikuks, kuid salakavalaks etapiks. «Kuigi muutus oli see, mida sa alati otsisid, võib ühel hetkel tekkida tunne, nagu oleksid kaotanud midagi olulist – oma vana mina, oma endised harjumused ja isegi väikesed turvalised hetked oma mugavustsoonis.»

Torim selgitab, et kahetsus tekib meie sees sageli just siis, kui hakkame jõudma millegi päriselt tähenduslikuni. «Oled seadnud endale eesmärgi, loonud tegevusplaani, võtnud kontrolli, leidnud motivatsiooni ja saanud üle kõikidest oma sisemistest takistustest. Ometi hakkame kahetsust tundma just nendel hetkedel, kui seda kõige vähem oodata oskame. Meie vana mina ei kao jäljetult. Kui loobume vanadest harjumustest ja identiteedist, jääb hinge väike tühimik, mis võib meenutada igatsust ja ebakindlust,» sõnab Torim.

Kahetsuse meie sees võivad Torimi sõnul esile tuua ka sõbrad ja pereliikmed. «Kui keegi mainib, et sa oled muutunud, isegi kui see on kompliment, võib see tekitada süü- ja kahetsustunnet. Sotsiaalne keskkond mängib suurt rolli meie enesetundes ja kui teised ei suuda kohaneda meie uue mina või elustiiliga, võib see panna meid tundma, justkui oleksime midagi valesti teinud.»