/nginx/o/2016/09/03/5792513t1h3144.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/05/03/14525732t1heb83.jpg)
Susanna Veevo «Minu Iraan» on üks väheseid «Minu»-sarja raamatuid, kus autor ei elagi kohapeal, aga on pikalt ja korduvalt sinna reisinud.
Ma olen maailmas iraanlasi (pärslasi) kohanud ja nad on eranditult kõik olnud hästi soojad ja toredad inimesed. Nii et ma saan hästi aru sellest, mis võluvägi Susannat sinna kogu aeg tagasi on tõmmanud.
/nginx/o/2023/03/08/15186663t1hf88c.jpg)
Aga elu on näidanud talle ka seda, mismoodi erinevad reis poiss-sõbraga ja reis üksiku naisena (vallalisena tuli hakata kasutama väljamõeldud peigmeest). Moslemimaad ongi sellised, kus liikudes hakkad end igal juhul võimendatult oma soo esindajana tundma ega saa seda hetkekski unustada. Huvitav lugu on ühes mereäärses kogukonnas naiste kombest kasutada linnunokakujulist maski. See oli ajalooliselt vägistamisvastane mask: kaugelt näevad naised selle maskiga välja nagu kongus ninadega mehed.
Tänapäeva Iraani puhul on oluline teema nende tagurlikkus... Miks see juhtus, et vahepeal täiesti avatud ja läänemeelsest riigist sai konservatiivne? Mismoodi need armsad pärslased selliseks (kohati) inimvaenulikuks süsteemiks moonduvad? Juuste korraks paljastamine võib lõppeda fataalselt, mitte ainult sulle endale, aga karistajad võivad mõnele teisele naisele su linnaosas kätte maksta, hapet näkku visata... Ja sotsiaalmeedia julgustükk on naistel teha minivideo, kus paistavad juuksed!
Seesuguseid kultuurisõja-teemasid oleks raamatust rohkemgi tahtnud. Esitlusel tuli jutuks veel seikasid, mida raamatus mu meelest polnudki (aga ka seal on päris palju hulle ja kentsakaid lugusid, näiteks kuidas droonidega valvatakse, et rahvas kusagile laulmiseks ei koguneks... sest koos laulmine on keelatud, kardavad vist laulvat revolutsiooni). Keelatud on veel väga palju asju, näiteks ka välismaa päritolu naised ei tohi Iraanis juukseid näidata.
Jah, raamatu kaanel on juuksed. Juustest saab sümbol, Susanna igatseb võimalust minna kusagile, kus tuul juukseid sasida saab...
Susanna kui autori eripära on tema emotsionaalsus ja vaat et lapselik avatus. Maagilised lõhnad, lood, meeleolud, tajud. Ja pisarad. Raamatus on mitu kohta, kus ta kultuurišokist või meelehärmist nutma puhkeb. Samal ajal on ta tugev, (hull)julge ja tark, islami alal haritud (lausa kõrgharitud) ja irooniline. Omapärane kombinatsioon omapärases riigis.
On heameel, et selline oluline koht on «Minu»-sarjas kaardile saadud!