/nginx/o/2016/09/03/5792513t1h3144.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/22/16944926t1ha835.jpg)
Lasteraamat «Kiire hiir» on minu kirjutatud ning Heiki Ernitsa illustreeritud lugu hiirest ja tema põranda-alusest kodust.
Teksti on siin raamatus täpselt nii vähe, kui vähegi võimalik… ja nii suurte tähtedega, kui võimalik. «Suurepärane lugema hakkamise raamat täiesti algajale lugejale,» niisugust tagasisidet olen saanud ja just niisuguse mõttega see ka tehtud sai: et oleks see kõige-kõige esimene raamat, mille laps algusest lõpuni lihtsa vaevaga ise läbi saaks loetud.
/nginx/o/2025/06/22/16944924t1h9676.jpg)
Just sellest raamatust sai alguse meie kirjastuse «Mina loen» sari. Kui ma oma lasteraamatute sünni peale vaatan, siis märkan, kuidas nii mõnigi kord on asjad võtnud aega aastaid, lausa palju aastaid. Igatahes elasime 2013. aastal Ameerikas ja mina veetsin palju aega raamatukogu lasteosakonnas ja sain sealt mõnusalt mõjutusi sel teemal, et hea lasteraamat võib olla väga-väga väheste sõnadega. Põgusalt käis mul sel ajal ka Päike ja Pilv kirjastusega kirjavahetus ja pakkusin seda hiirejuttu neile, sest neil oli juba see kompleksivabalt väheste sõnadega lugemaõppimise sari ära tehtud. Ma ei mäleta täpselt, miks, aga see teema jäi soiku. Vist ei meeldinud neile see mu hiirejutt nii väga. Ise kirjastaja olles tean ma väga hästi, kuidas mõned asjad soiku jäävad, sest projekti armumist ei teki.
Aga mina ju tõesti armastan hiiri. Kassi ka, aga üks ei välista teist. See tuletab meelde «Hiir püksis» raamatu ja sealsed memuaarid — ühesõnaga, ma olen lapsepõlves isegi hiiri kasvatanud ja ma olen ikka päris palju sellele mõelnud, kuidas need hiired ikkagi elavad seal kusagil põranda all või seinte vahel. Mul on hiirtega seoses mingid muud süžeed ka kirjutatud, aga kuna kogu aeg tulid muud teemad peale, siis need on kusagil sahtlipõhjas.
Igal juhul kraapis see hiirepapa mul niimoodi hingepõhjas, et otsustasin teha meie enda kirjastuses teoks väheste sõnadega raamatute sarja, nii et hakkasime selles osas hoopis Päikese ja Pilve konkurentideks. Iselugejatele olgu lugemisvalikut!
Õnneks kunstnik Heiki Ernitsale mu hiireke meeldis. Ootasin ära oma järjekorra ja jõudsimegi faasi, kus Heiki saatis mulle oma mõnusaid öösiniseid pilte. Vaatasin neid pilte ja teksti nende peal ja sain aru, et absoluutselt iga sõna tuleb läbi kaaluda. Viskasin veel umbes pooled sõnad välja! Lugesin inspiratsiooniks Heljo Männi «Karu-Aabitsat» ja märkasin-imetlesin uutmoodi seda, mismoodi pisikesed kokku seatud sõnad hakkavad ühiselt toimima. «KAS KASS?» näiteks on eriline koht, kust laps hakkab tajuma eesti keele välteid.
Heiki Ernits on raamatu põrandaaluse elu ja kass-hiir action'i väga mõnusalt lavastanud. Piltidel oli üllatusi ka. Me just mõtlesime, kuhu on Maria pliiats kadunud… Ahhaa, Heiki oli selle hiire urgu vedanud! Aga ööpimeduses inimeste elutoas (kus kass-hiir võidujooksu teevad) veiklevad kummuti peal läbi hämaruse mingid raamitud fotod, seal peal meie pere pildid. Selline humoorikas vimka kunstnikult autori poole! Mina ise neid vimkasid kohe ei märganud, aga kui raamat oli trükist tulnud, hakkas mu laps lugema ja tuli jooksuga: «Emme, kas sa tead, minu pliiats on hiire urus! Ja meie fotod on seal pimedas!»
Epp Petrone raamatuarvustusi saab jälgida ka Facebookis ja Instagramis.