/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/18/16934039t1h7495.jpg)
Ilmunud on Claire McGowani psühholoogiline põnevik «Lase mind sisse». McGowani põnevikke iseloomustavad värvikad tegelased, paeluv sündmustik ja lõpplahendus, mis jätab lugejale nii mõndagi mõistatada. Loe raamatust üht huvitavat peatükki!
Heleni ja George’i jaoks pidi remonti vajav maja kauges Cornwalli nurgakeses olema unistuste kodu ja võimalus jätta seljataha probleemid, mille eest mõlemad põgenesid. Paraku näib esimesest hetkest peale, et majaga on midagi valesti. Ja miks on Helenil õõvastav tunne, et ta on majas varem viibinud?
/nginx/o/2025/06/18/16933922t1h6632.jpg)
Rahutus üha süveneb, kui remont algab ja ehitajad leiavad seina seest nõidumiseks kasutatud nukud. Hoone minevikku uurides saab Helen teada, et endine omanik ei olnud mitte ainult nõid, nagu kuulujutud räägivad, vaid lisaks mõisteti ta kolmkümmend aastat tagasi süüdi kolmikmõrvas.
Kui juhtub õnnetus, mis võinuks lõppeda traagiliselt, hakkab Helenile tunduma, et see oli seotud maja müstilise minevikuga. Olukord väljub täielikult kontrolli alt, kui ta avastab, et ka George on talle valetanud. Mineviku kummitused on kohal, noored on suures ohus ega saa mitte kedagi usaldada – isegi teineteist mitte. Sest ka Helen pole lõpuni aus olnud…
***
Olin lootnud, et meile jääb ehk asjade korraldamiseks veidi aega, enne kui kogu meie elu tolmuks ja kaoseks laguneb, aga nii ei pidanud minema. Sama päeva lõunaks olid kaks poissi – Borak ja Ciaran – köögi ja elutoa vahelise seina kuvaldaga maha lõhkunud, kraanikausi seina küljest lahti kangutanud ja hulga kappe maha võtnud. Lammutamise kiirus oli hämmastav, võrreldes sellega, kui kaua uuesti ülesehitamine aega võtab. Ma ei nutnud taga vanu täkitud köögikappe ega pimedat kitsast ruumi, aga nüüd polnud meil kusagil süüa teha ja ma polnud kindel, kas pimedas Cornwallis Deliveroo üldse eksisteerib.
Kella ühe paiku sõin parasjagu lõunasöögiks vahvleid, mida George oma kabinetti oli varunud – halb komme, mis minu arvates meelitab sipelgaid ligi –, kui alt kõlas hüüatus. Olin üleval vannituba koristanud, iga kord nägu krimpsutades, kui alt mõni raksatus kostis. Olin püüdnud duši alla minna, aga vesi oli vahelduvalt kas jäine või tuline, mistõttu tundsin end ikka räpasena.
«Halloo?» Hüüdjaks oli Ciaran, ehitajatest noorem ja kõhnem, kes ei näinud välja vanem kui kaheksateist.
«Mis on?» Astusin välja trepimademele.
«Eh, ma arvan, et peaksite alla tulema.» Vaatasin George’i kabineti ukse poole, mis oli kindlalt suletud ja millest läbi imbus koridori plekist muusikat. Oleksin pidanud rõõmustama, et ta viimaks ometi töötas, aga mind ärritas, et pean kõik üksi lahti pakkima. Klobistasin mööda räpaseid katmata astmeid alla. Poisid seisid paiga kõrval, kus oli olnud köögi ja elutoa vaheline sein, aga nüüd haigutas avaus, kust rippus välja hall soojustusmaterjal nagu vana mehe habe. Köök oli nii halvasti ehitatud, et seinad ei olnud ühetasased, nägin nende vahelt sisse tungivat päevavalgust. Tundsin ärevusetorget – ma ei teadnud, et nad avavad seina ka väljapoole. «Me leidsime selle,» teatas Ciaran kohmetult.
Nad astusid eemale, kui ma lähemale tulin, ja ma nägin, et Borak lõi risti ette. Misasja? Põrandal lebas väike riidetükk. Kummardusin maha. «Ära puutu!» haugatas Borak ja peatas end siis imestunult. «Tähendab ... ärge parem katsuge, proua.»
Võib-olla asbest või midagi? Aga selle jaoks oli maja liiga vana. Maha kükitades piilusin nende leidu. See oli nukk, kotiriidest kehaga, algeliselt joonistatud näoga ja pähe õmmeldud heledate ja vanunud, väga inimjuustele sarnanevate juustega. Ja tema kehast oli läbi torgatud neli suurt naela.
Vaatasin poiste poole üles, mõeldes, kas nad püüavad mind lollitada. «Kas see oli seina sees?»
Ciaran köhatas kurgu puhtaks. «Siinkandis võib neid vahel vanade majade seintest leida.»
«Mis see on?»
«Kaltsunukk. Nagu ... maagia. Must maagia.» Poiss paistis neid sõnu lausudes piinlikkust tundvat.
«Tähendab, see on siis mingi voodoo nukk?»
«Nõidus,» ütles Borak, kes oli peaaegu akna alla taganenud. «See nõidus.»
Ma ei ole ebausklik, pole iial olnud. Kui tüdrukud koolis ouija-laua kohal kiljusid, lugesin mina massihüsteeria kui nähtuse kohta. Ma pole iial oma horoskoopi vaadanud. Aga vaadates nüüd asja, mis oli mu maja seinast välja tulnud, tundsin kõigele vaatamata külmajudinaid.
* * *
«Kas sa pead seda käppima?» küsisin. George heitis mulle pilgu, samal ajal nukku peos ringi pöörates ja uurides, ning ma taganesin. «Tähendab, see on must. Kindlasti elasid siin hiired.»
«Helz, see on lihtsalt üks riidetükk.»
«Ja inimjuuksed.»
«Noh, kunagi tehti ka lastele inimjuustega nukke. Parukaid tehakse endiselt inimjuustest – ja mis sa arvad, kust Lou juuksepikendused pärit on? Kõige tõenäolisemalt uiguuri naistelt Hiina ümberõppelaagrites.»
Katkestasin George’i poliitilise tiraadi. «Kas see sinu arvates ei ole imelik? Nagu erakordselt imelik ja kõhe?» Ehitajad olid veidi pärast kaltsunuku leidmist jalga lasknud, pomisedes midagi «materjali toomisest». Arvasin, et nad hakkasid kartma, ega suutnud uskuda, et lasen oma maja lammutama jõnglased, kes nukke kardavad.
«Nojah – aga see on põnev. Kas sa tead, et siinkandis on nõidusel pikk ajalugu – selliseid nukke kasutati halva soovimiseks. Kui selle kellegi aeda maha matsid, tähendas see, et soovisid talle kannatusi. See võis olla ka viis kurjuse kõrvalejuhtimiseks ja kellelegi tagasisaatmiseks. See pandi ilmselt sinna seina sisse, kui köögi juurdeehitust tehti.»
«Uhh, George! Nüüd elame meie siin.»
«Seda küll. Kas pole äge. Meie Londoni kaheksakümnendate lobudikus selliseid asju juba ei leia.»
Ma ei olnud nõus. «Ma kardan, et ehitajad jätavad nüüd töö pooleli. Nad paistsid väga ehmunud.»
«Nad on lihtsalt tatikad. Isegi see vanem on meist vähemalt viisteist aastat noorem.»
Nüüd oli aeg võtta jutuks teema, kuidas olime sattunud siia majja, külla, mille lähedal ma lapsena olin elanud. «George, päriselt, kui palju sa selle maja ajaloost tead? Uurisid midagi enne pakkumise tegemist?»
Ta pani nuku lauale. «Veidi. See ulatub tagasi kaheksateistkümnendasse sajandisse.»
«Aga – kas sa tead, kellele maja viimati kuulus? Ja miks see aastaid tühjana seisis?» See oli libe jää, aga ma pidin teadma. Muidu ei saa ma enam kunagi magada.
«Ma ei tea – alates kaheksakümnendatest pole siin vist kedagi elanud. Võib-olla on see siinse piirkonna jaoks liiga kallis? Ma’i tea.» George astus trepi poole.
«Kuhu sa lähed?» nähvasin.
Ta puhmaskulmud kerkisid. «Ma tegin tööd. Tead mis, sellest leiust võib pühapäevasesse lehte hea loo saada – kuidas me maal kummitusmaja ostsime.»
«Ära räägi nii.»
«Helz, ole normaalne! Sa oled kõige suurem skeptik, keda ma tunnen. Sina ometi ei karda.»
«Seda küll, aga – see on päris. Tähendab see pahasoovlikkus siin taga. Halb kavatsus.» Inimlik kurjus on piisavalt tõeline. «Kas sa vähemalt vabastaksid meid sellest asjast?»
«Kuidas – viskan prügisse?»
«Põleta ära. Kuskil metsas.»
«Tõsiselt räägid?» Ta naeris. «Üritad «Lemmikloomade surnuaeda» taaselustada? Sest väike spoilerihoiatus – seal ei läinud kõik lõpuks väga hästi.»
«Ma ... seda et – ei tundu õige seda prügikasti visata.» Kuigi põletamine tundus tsipake melodramaatiline.
George võttis nuku kätte ja pööritas minu suunas silmi. «Kas meil labidas on?»
«Loomulikult ei ole.» Londonis oli meil vaid hädine lillekast aknalaual.
«Kuidas ma siis ...»
«Issand jumal, ma ei tea. Võta suur lusikas. Palun, lihtsalt vabasta meid sellest.» Ja ma tormasin trepist üles, imestades, miks ma ometi nii endast ära olen. Asi oli majas. Majas, kus ma päris kindlasti olin varem käinud, mille lähedal ma lapsena olin elanud.
Vaatasin ülakorruse aknast, kuidas George ladistavale vihmale tähelepanu pööramata T-särgis ja teksastes aias kohmitses. Ta polnud üldse maainimese tüüpi – ometi oli just tema meid siia kolinud. See oli imelik – miks ma enne ei märganud, kui imelik see oli? Ta kaapis maapinda millegagi, mis paistis kaugelt vaadates nagu mu hea keraamiline salatilusikas. Kaltsunukk lebas tema kõrval rohul, pimedad silmad taevasse vaatamas. Peagi heitis ta lusika kõrvale ja hakkas sõrmedega kaevama, siis nägin, et ta laskus neljakäpakile ja hakkas midagi sikutama. Oli sinna midagi maetud – vahest puujuurikas? Kivi? George tõusis püsti ja tõstis asja valguse poole – suur anum, tume vedelik sees loksumas.
«Mis asi see on?»
Seisime judisedes terrassil. Ma ei tahtnud seda asja majja. See oli suur klaaspurk, samasugune keeratava kaanega, nagu köögis olid olnud, sees vedelik, milles ujusid igasugused asjad. Lehed, puukoor ja mingi väike surnud olend. Vahest mügri või hiir.
«Pole aimugi,» ütles George. Tema toon oli uudishimulik, mitte hirmunud. «See on päris äge. Ma olen vist millestki sellisest kuulnud – see võib olla nõiapudel.»
«Misasi?» Kuidas George korraga nõiakunstist nii palju teadis?
«Kurjade vaimude kinnipüüdmiseks.»
«Issand. Mis koht see selline üldse on?»
George näis jätkuvalt pigem huvitatud kui häiritud. «Ma arvan, et kes siin ka enne ei elanud, huvitus igatahes okultismist.»
«George!»
«Ole nüüd, kas see sulle tõesti põrmugi põnev ei tundu?»
«Ei.» Hõõrusin kananahas käsivarsi. «Ole palun hea ja vabasta meid nendest asjadest.»
«Olgu, olgu, jumal hoidku. Sa oled Cornwallis veidralt ebausklikuks muutunud.»
Jälgisin, kuidas ta purgi ära viis ja tagasi maa-alusesse peidukohta pani. Püüdsin, kuidas jaksasin, aga halva eelaimduse tundest ma lahti ei saanud. Nukud seintes, surevad linnud keldris ja veidrad hääled öösiti. Kohalikud ei taha sellest majast rääkida. Ja võib-olla olen ma siin enne viibinud. Selles kõiges ei ole mitte midagi loogilist.