/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/19/16935802t1hf54f.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Andres Adamsoni raamatut «Õuenõunik» ja Riho Saardi raamatut «Paopelt Hirmustesse».
/nginx/o/2025/06/19/16935821t1he580.jpg)
Andres Adamson on oma põnesarjaga kolmanda (ning loodetavasti mitte viimase, nuruvad tänulikud lugejad õhinal) raamatuni jõudnud. No hea oli ta juba kohe ning näib, et aina etemaks läheb. Ajalooline põnevik on teadagi turvaline žanr, ent siin ei ole rõhk niivõrd ajalool ega põnevusel, vaid ajastu vaibil, mida eelmainit tööriistade abiga edasi antakse. Kaheksateistkümnenda sajandi Hiiumaa, väikeste põigetega Revalisse ja Piiterisse ei tohiks ju ülemäära suurt inimhulka kõnetada. Seda vahvam on, et ta on kõnetavaks kirjutet ja elavaks maalitud. Jutt olla va kooruke, õpetus olevat iva, teab vahvasõna. Kui raamat oleks koorikloom, peaks see isegi paika. Siin on lugu küll selgrooks, ent süda ja aju ja vereringe on ilmas ja inimestes. Ilm on enamjaolt niru nagu siin kahtlasel põhjamaal ikka ning ega inimesedki mingid erikuradi eeskujulikud ole. Loob koduse tunde tõepoolest. Olgu või mõnesaja aasta taguse. Kuidagi saadi hakkama ka sel ajal, mil elektrit ei olnud ja kogu maailm oli kaunis porine kolb. Ajaloolugude lugemine süvendab veendumust, et kuhugi tagasi küll ei tahaks. Ikka edasi. Aga samas lisab kindlustunnet, et isegi tumedatel aegadel päike paistis, vihm ladistas, pahandusi tehti ning mõnedest asjadest saadi ka sotti.
/nginx/o/2025/06/19/16935822t1hfa76.jpg)
Kes Adamsoni romaanidega sina peale saanud ning suvist Hiiumaad käsitsi püüdma läheb, võiks põhjalikuma pilgu üle lasta Riho Saardi raamatust. Siin on taustad ja pärised, mida on üllatavalt mitu isegi autosõitjale niivõrd põgusa kandi kohta nagu Kõpu poolsaar seda on. Noist elektrivabust ajust on peeru, pirru ja hülgerasva valgel üles tähendet mõndagi. Ja Riho Saard on selle osanud välja nokkida koma tallele panna. Tõesti – ilma selle raamatuta enam Kõppu ei kimaks, isegi kui tahtmus vaid sadamakõrtsus ampsu ja lonksu ahmata. Puud ja paigad hakkavad hoopis teistmoodi kõnetama. Saardi ja Adamsoni abiga tunnen, kuidas kõikide seniste trettide mälestused raginal meelepöörus nihestuvad. Head raginat neile, mina lähen varsti uuesti uuel pilgul perra kaema.