Eesti keeles ilmus tõeline hitt gooti realismi kuningannalt

Mariana Enriquez. Foto: Jindřich Nosek/Wikimedia Commons

Loomingu Raamatukogus ilmus Mariana Enriquez jutukogu «Asjad, mis me tules kaotasime» Eva-Stina Randoja tõlkes. Enriquez on üks tõlgitumaid ja tunnustatumaid tänapäeva Argentiina autoreid, see jutukogu on tema esimene tutvustus eesti keeles.

Mariana Enriquez (snd 1973), keda on nimetatud ka gooti realismi kuningannaks, on üks tõlgitumaid tänapäeva Argentiina kirjanikke. Žanrikirjanduse võtteid kasutades käsitleb ta oma loomingus Argentiina poliitilist ja sotsiaalset lähiajalugu ning selle taustal inimeste igapäevast elu, kus leidub kõrvuti hoolimatut jõukust ja söövitavat vaesust ning kummitavad diktatuuriaegsed ängid ja mure looduskeskkonna hävimise pärast. Julge hooga käsitleb ta ebamugavaid teemasid ja toob rambivalgusesse tavatuid tegelaskujusid.

Kogumikus «Asjad, mis me tules kaotasime» on 12 lugu, milles lugeja kohtub pahaendeliselt veidrate laste, mässumeelsete teismeliste, kinnisideede ja traumade kütkes inimeste, painavate viirastuste ja kummitavate majadega. Ratsionaalne ja seletamatu, realistlik ja üleloomulik sulavad Enriqueze loomingus kokku omanäoliseks lummavaks tervikuks.

Saatesõnas «Buenos Airese gootika» ütleb Ladina-Ameerika kirjanduse asjatundja Ruth Sepp: «Tema poeetika, tume, toores ja ometi sõltuvust tekitav, ei jäta lugejale mingit pääseteed.»

Loe raamatust katkendit!

***

Mariana Enriquez, «Asjad, mis me tules kaotasime». Foto: Raamat

Esimene oli metrootüdruk. Mõned vaidlesid sellele vastu, või vähemalt salgasid tema mõjuvõimu, seda, et tema üksipäini lõketele alguse pani. See oli ometi kindel, et metrootüdruk jutlustas vaid linna kuuel metrooliinil ja ta oli alati üksi. Kuid teda oli võimatu unustada. Tema nägu ja käsivarred olid raske, ulatusliku ja sügava põletuse tõttu täiesti moondunud. Ta rääkis reisijatele oma huulteta suu ja lohakalt taastatud ninaga, kui kaua tal paranemine aega oli võtnud, kuid kestnud infektsioonidest, haiglast ja valudest. Tal oli üksainus silm, teise asemel oli nahas süvend, ning kogu ta nägu, pea ja kael meenutasid ämblikuvõrguga kaetud pruuni maski. Ta kuklale oli jäänud üks pikk juuksesalk, mis maskiefekti veelgi võimendas: see oli ainuke osa peast, mille tuli oli puutumata jätnud. See polnud jõudnud ka käelabadeni, mis olid tumedad ja kerjatud rahaga ümber käimisest alati pisut määrdunud.

Tema meetod oli üsna jultunud: ta astus vagunisse, ja juhul kui reisijaid polnud palju, kui suurem osa istus, tervitas ta neid põsemusiga. Mõned pöörasid vastikusega näo ära, vahel koguni summutatud kiljatuse saatel; mõned lasid end põsele suudelda ja tundsid end seeläbi paremate inimestena, mõnel lihtsalt tõmbusid käsivarred jälkusest kananahale, ja kui tüdruk seda märkama juhtus, suvel, kui inimeste nahk oli katmata, paitas ta oma räpaste sõrmedega nende hirmunud karvakesi ja naeratas oma praotaolise suuga. Oli isegi neid, kes rongilt maha läksid, kui teda sisenemas nägid, sest nemad olid tema töömeetodiga juba kursis ega tahtnud sellelt jubedalt näolt suudlust.

Kõige krooniks kandis metrootüdruk liibuvaid teksapükse, läbipaistvaid pluuse, palavaga lausa kõrge kontsaga lahtiseid kingi. Tema randmeid ehtisid käevõrud ja kaelas rippusid ketid. See, et ta oma veetleva kehaga edvistas, mõjus millegipärast väga pealetükkivalt.

Raha kerjates väitis ta selgesõnaliselt, et ei kogu iluoperatsioonide jaoks, sellel poleks mõtet, ta teadis, et tema nägu ei saa kunagi endiseks. Ta kerjas jooksvate kulude – üüri, söögi – jaoks, sest keegi ei andnud talle sellise näoga tööd, isegi mitte sellist, kus ta poleks kellegi silma alla sattunud. Ja iga kord, kui ta oli haiglapäevadest rääkimisega ühele poole saanud, nimetas ta meest, kes ta ära oli põletanud, see oli Juan Martín Pozzi, tema abikaasa. Ta oli temaga kolm aastat abielus olnud. Lapsi neil polnud. Mees arvas, et metrootüdruk petab teda, ja tal oli õigus: naine kavatseski ta maha jätta. Selle ärahoidmiseks hävitas mees tema välimuse, et ta ka kellegi teise omaks ei saaks. Kui ta magas, kallas mees talle näkku alkoholi ja klõpsas välgumihkli põlema. Kui metrootüdruk rääkida ei saanud, kui ta veel haiglas oli ja kõik arvasid, et ta sureb, väitis Pozzi, et ta oli end ise ära põletanud, et oli ühe tüli käigus omale alkoholi peale ajanud ja seejärel tahtnud suitsu teha, ise veel märg.

«Ja nad uskusid teda,» naeratas metrootüdruk oma huulteta suuga, oma reptiilisuuga. «Isegi mu isa jäi teda uskuma.»

Niipea kui ta haiglas jälle rääkida sai, tuli tõde päevavalgele. Nüüd oli mees vangis.

Kui ta rongist maha läks, ei rääkinud inimesed põlenud tüdrukust, kuid vaikus, mis vagunis võimust oli võtnud ja mida katkestasid üksnes raputused rööbastel, ütles kui rõve, kui jube, ma ei unusta teda kunagi, kuidas nii üldse saab elada.

Võib-olla polnudki metrootüdruk see, kes kõike alustas, kuid tema oli selle mõtte tema perekonnas idanema pannud, uskus Silvina. Ühel pühapäevasel pärastlõunal olid nad emaga teel kinost koju – üsna haruldane käik, sest nad ei veetnud peaaegu kunagi kodunt väljas koos aega. Metrootüdruk tervitas vagunis kõiki põsemusidega ja rääkis oma loo, tänas lõpetuseks ning läks järgmises peatuses maha. Sellele ei järgnenud tavapärast ebamugavat ja piinlikku vaikust. Üks poiss, kes oli ehk kõige rohkem kahekümnene, hakkas rääkima, et küll on ikka osav, kui tülgastav, no milleks; lisandusid ka naljad. Silvina mäletas, kuidas ta ema, pikka kasvu, lühikeste hallide juustega, autoriteetse ja võimuka olekuga, oli poisi juurde kõndinud, peaaegu vankumatult, kuigi rongivagun rappus nagu tavaliselt, ja talle rusikaga vastu nina virutanud. Otsustav ja meisterlik löök, mis võttis vere välja ja pani poisi kisendama «kuradi vanamutt, mis sul viga on», aga ta ema ei vastanud, ei poisile, kes valust nuttis, ega ka teistele reisijatele, kes ei teadnud, kas ta läbi sõimata või appi minna. Silvina mäletas kiiret pilku, tema silmade sõnatut käsku ja seda, kuidas nad kahekesi tormasid välja kohe, kui uksed avanesid, ja kuidas nad olid treppidest üles jooksnud, olgugi et Silvina oli kehvas vormis, väsis ruttu – jooksmine ajas ta köhima – ja tema ema oli juba üle kuuekümne aasta vana. Keegi polnud neile järgnenud, aga seda taipasid nad alles tänaval, tiheda liiklusega Corrientese ja Pueyrredóni nurgal, kus nad sulandusid rahvahulka, et maha raputada võimalikud valvurid või koguni politsei. Juba kahesaja meetri pärast said nad aru, et on pääsenud. Silvina ei suutnud unustada oma ema lustakat ja kergendatud naerulaginat; tütar polnud teda aastaid nii õnnelikuna näinud.

Läks aga tarvis Lucilat ja tema vallandatud epideemiat, et lõketega algust teha. Lucila oli modell ja äärmiselt kaunis, kuid ennekõike oli ta väga võluv inimene. Teleintervjuudes paistis ta hajameelne ja naiivne, aga tema vastused olid intelligentsed ja julged ning osalt ka seetõttu sai ta kuulsaks. Mingil määral kuulsaks. Päriselt kuulsaks sai ta siis, kui teatas oma suhtest Mario Pontega, nr 7-ga Córdoba Unidosest, teise divisjoni klubist, mis oli kangelaslikult pääsenud esimesse ja jäänud kahtedel meistrivõistlusel parimate hulka tänu suurepärasele meeskonnale, aga eeskätt tänu Mariole, erakordsele mängijale, kes oli ära öelnud Euroopa klubide pakkumistest puhtast lojaalsusest – kuigi asjatundjate arvates oli kolmekümne kahe aastasele Mariole Euroopa liigade taset arvesse võttes kasulikum saada kohalikuks legendiks kui ookeanitaguseks pettumuseks. Lucila näis armunud, ja olgugi et paari tegemised leidsid meedias palju kajastust, ei pööratud neile sellegipoolest liiga palju tähelepanu, nad olid täiuslikud ja õnnelikud, nende elust puudus draama. Lucila sai modellina paremaid lepinguid ja pani alati moeetendustele punkti, Mario ostis endale põrgukalli auto.

Draama saabus ühel varahommikul, kui Lucila viidi kanderaamil ära korterist, kus ta Mario Pontega elas: 70% tema kehast oli põlenud ning öeldi, et ta ei jää elama. Ta pidas vastu ühe nädala.

Silvina mäletas ähmaselt uudiseid, keelepeksu kontoris; mees oli Lucila ühe tüli käigus põlema pannud. Nagu metrootüdruku meeski, kallas Mario naise alkoholiga üle, kui viimane voodis oli, ja viskas põleva tiku tema alasti keha peale. Mees lasi tal mõne minuti põleda ja kattis ta siis voodikattega. Seejärel kutsus kiirabi. Nagu metrootüdruku abikaasa, väitis ka tema, et naine ise oli seda teinud.

Seepärast keegi naisi ei uskunudki, kui nad end päriselt ise põletama hakkasid, mõtles Silvina bussi oodates – ta ei käinud ema juures kunagi oma autoga, teda võidi jälitada. Inimesed arvasid, et naised kaitsevad oma mehi, et nad kardavad neid endiselt, et nad on šokis ega saa tõtt rääkida; lõkkeid oli raske mõista.

Nüüd, kui igal nädalal süüdati üks lõke, ei osatud ikka veel midagi öelda ega neid kuidagi peatada, kui tavapärased meetmed välja arvata: kontrollid, politsei, valve. Sellest polnud kasu. Ükskord oli üks anorektikust sõbranna Silvinale öelnud: «Inimest ei saa sööma sundida.» – «Saab küll,» oli Silvina talle vastanud. «Sulle võidakse veeni kateeter paigaldada.» – «Jah, aga pole võimalik kellelgi kogu aeg silma peal hoida. Lõikad kateetri läbi. Keegi ei saa sind kakskümmend neli tundi ööpäevas jälgida, inimesed magavad.» Tal oli õigus. See koolikaaslane oli lõpuks ära surnud. Silvina istus, seljakott süles. Tal oli hea meel, et ei pidanud sõidu ajal seisma. Ta tundis pidevat hirmu, et keegi võib ta seljakoti lahti teha ja näha, mis seal sees on.

Paljud naised pidid põletatud saama, selleks et lõkked alguse saaksid. See on nakkav, selgitasid soopõhise vägivalla eksperdid ajalehtedes ja ajakirjades ja televisioonis ja kus iganes neile rääkimiseks võimalus anti. Sellel teemal on keeruline infot jagada, ütlesid nad, sest ühelt poolt oli küll vaja femitsiidi osas häirekella lüüa, teiselt poolt aga oleks see tekitanud doominoefekti nagu suitsiidide puhul teismeliste seas. Mehed üle kogu riigi põletasid oma tüdruksõpru, naisi, armukesi. Enamikul juhtudel alkoholiga nagu Ponte (kes oli juba niigi paljudele eeskujuks olnud), aga ka happega, ja ühel eriti kohutaval juhul visati üks naine keset maanteed tööliste meeleavalduse käigus põlema pandud rehvide hunnikusse. Kuid Silvina ja tema ema mobiliseerusid – ilma seda omavahel läbi arutamata – alles siis, kui tapeti Lorena Pérez ja tema tütar, viimased ohvrid enne esimest lõket. Isa oli enne enesetappu ema ja tütre põlema pannud, kasutades nüüdseks juba klassikalist alkoholipudeli meetodit. Silvina ja ta ema ei tundnud neid, aga läksid haiglasse neid vaatama, või vähemalt, et uksel protestida, seal nad kokku juhtusidki. Ja ka metrootüdruk oli kohal.

Kuid ta polnud enam üksi. Temaga oli kaasas rühm erinevas vanuses naisi, ükski neist polnud põlenud. Kui kaamerad kohale jõudsid, astus metrootüdruk ühes kaaslastega prožektorivalgusesse. Ta rääkis oma loo, teised naised noogutasid kaasa ja aplodeerisid. Metrootüdruk ütles midagi muljet avaldavat, brutaalset:

«Kui nad samamoodi jätkavad, peavad mehed ümber harjuma. Enamik naistest on varsti sellised nagu mina, kui nad just ära ei sure. Oleks ju lahe? Uutmoodi ilu.»

Kui kaamerad kadusid, läks Silvina ema metrootüdruku ja ta kaaslaste juurde. Nende seas oli mitu vähemalt kuuekümneaastast naist ja Silvinat üllatas tõsiasi, et nad olid valmis terve öö väljas veetma, kõnniteel telkima ja maalima silte kirjaga AITAB MEIE PÕLETAMISEST. Ka tema jäi nendega, ja hommikul läks ta magamata kontorisse. Tema töökaaslased polnud ema ja tütre põletamisest kuulnudki. Nad hakkavad ära harjuma, mõtles Silvina. Väikese tüdruku juhtum vapustab neid natuke rohkem, aga ainult natuke. Ta saatis terve pärastlõuna emale sõnumeid, ilma et oleks ühtegi vastu saanud. Ta polnudki suurem asi sõnumitele vastaja, nii et Silvina ei hakanud muretsema. Õhtul helistas ta emale koju ja ka siis ei saanud ta teda kätte. Võis ta ikka veel haigla ees olla? Silvina läks vaatama, kuid naised olid lahkunud. Maas vedeles veel ainult paar markerit ja tühjad küpsisepakid, mida tuul üles keerutas. Torm oli tulekul ja Silvina kiirustas jooksujalu koju, sest oli aknad lahti jätnud.

Tüdruk ja tema ema olid sel öösel surnud.

Silvina esimene lõke leidis aset ühel lagedal väljal 3. maantee ääres. Turvameetmed olid siis veel väga algelised, nii võimude kui ka Põlevate Naiste omad. Paljud inimesed ei suutnud ikka veel uskuda. Tõsi, Patagoonia kõrbes end oma autos süüdanud naise juhtum oli tõepoolest väga veider. Esialgse uurimise kohaselt oli ta sõiduki bensiiniga üle valanud, rooli taha istunud ja siis ise tulemasinat klõpsanud. Kedagi teist polnud: ühestki teisest autost polnud jälgegi – seda ei saanud kõrbes kuidagi varjata – ja mitte keegi poleks saanud sinna jala minna. Nii et enesetapp, öeldi, väga veider enesetapp. Vaene naine sai selle mõtte kindlasti kõikidelt nendelt põletatud naistelt, me ei mõista, miks need Argentiinas toimuvad, sellised asjad kuuluvad ikka Araabia maadesse, Indiasse.

«On ikka raisad; Silvina, kullake, istu,» ütles María Helena, tema ema sõbranna, kes juhtis põlenud naiste salajast haiglat. Ta oli selle püsti pannud linnast kaugel, oma pere vana rantšo õuel, ümberringi lehmad ja sojapõllud. «Ma ei tea, miks see naine meie poole pöördumise asemel tegi seda, mida ta tegi, aga olgu, vahest tahtis ta surra. See oli tema õigus. Aga et need raisad väidavad, et põletamine on araablaste ja indialaste teema...»

María Helena kuivatas käed – ta oli koogi jaoks virsikuid koorinud – ja vaatas Silvinale otsa.

«Põletamiste taga on mehed, kullake. Nad on meid alati põletanud. Nüüd põletame me ennast ise. Kuid me ei kavatse surra, vaid näitame oma arme.»

Kook oli ühe Põlevate Naiste liikme auks, tähistamaks tema esimest ellujäämisaastat. Mõned lõkketules käijatest eelistasid taastumiseks tavalisi haiglaid, kuid paljud valisid salajased keskused nagu María Helena oma. Selliseid oli teisigi, Silvina polnud lihtsalt kindel, kui palju.

«Asi on selles, et meid ei usuta. Ütleme neile, et põletame end seepärast, et tahame, ja meid ei usuta. Loomulikult ei saa me siin peatuvatel tüdrukutel rääkida lasta, me võime trellide taha minna.»

«Võiksime mõnda tseremooniat filmida,» ütles Silvina.

«Me juba kaalusime seda, aga see on liiga isiklik.»

«Aga kui mõni nendest tahab, et teda nähtaks? Ja võime ju paluda, et ta läheks lõkketulle maskiga, juhul kui ta nägu katta tahab.»

«Mis siis, kui nad asukoha ära arvavad?»

«Ole nüüd, María, pampa on igal pool ühesugune. Kui tseremoonia toimub rohtlas, kuidas nad aru saaksid, kus see on?»

Ja sedasi, ilma pikemalt mõtlemata, pakkus Silvina end filmima juhuks, kui mõni tüdruk peaks tahtma oma Põlengut avalikustada. María Helena võttis temaga ühendust vähem kui kuu aega pärast pakkumist. Tseremoonial oleks tema ainuke, kellel lubataks elektroonikaseadmeid kasutada. Silvina tuli autoga, siis oli selle kasutamine veel üpris ohutu. 3. maantee oli peaaegu tühi, mõni üksik veoauto, ta sai kuulata muusikat ja püüda mitte mõelda. Oma emast, kes juhtis teist salajast haiglat ühes hiiglasuures majas Buenos Airese linna lõunaosas, oma emast, kes oli alati söakas ja kartmatu, palju rohkem kui tema, kes ta töötas endiselt kontoris ega julgenud naistega ühineda. Oma isast, kes suri, kui Silvina alles väike oli, heast ja mõneti kohmetust mehest («Ära isegi mitte mõtle, et teen seda su isa pärast,» oli ema talle kord ajutise haigla hoovis puhkepausi ajal öelnud, kui Silvina toodud antibiootikume üle vaatas. «Su isa oli üks oivaline mees, kes ei pannud mind kunagi kannatama.») Oma eksist, kelle ta oli maha jätnud kohe, kui ema radikaliseerumisele kinnitust sai, sest mees oleks nad ohtu seadnud, ta teadis seda, see oli vältimatu. Ja ka sellest, kas ta peaks neid ise reetma, selle hulluse seestpoolt laiali lammutama. Mis ajast oli inimestel õigus end elusast peast põletada? Miks pidi ta neid austama?

Tseremoonia toimus loojangu ajal. Silvina kasutas fotoaparaadi videofunktsiooni, sest telefonid olid keelatud ja tal polnud paremat kaamerat, samuti ei tahtnud ta jälitamise kartuses uut osta. Ta filmis kõike: kuidas naised lähedusest korjatud suurtest kuivanud puuokstest tuleriita valmistasid, kuidas tuld toideti ajalehtede ja bensiiniga seni, kuni leegid vähemalt meetristeks kerkisid. Nad olid kaugel ­ lagendikul, tseremooniat varjasid maanteel liiklejate eest puudesalu ja maja. Teine tee, paremal pool, jäi liiga kaugele. Polnud naabreid ega töölisi. Sel kellaajal enam mitte. Päikese loojudes hakkas valitud naine tule poole kõndima. Aeglaselt. Silvinale tundus, et tüdruk kahetseb, kuna nuttis. Ta oli oma tseremooniaks välja valinud ühe laulu, mida teised – keda polnud palju, ehk kümmekond – laulsid: «Nii kõnnib sinu keha tulle. / See kiirelt neelab, puutumatult hävitab.» Ja naine ei kahetsenud. Ta astus tulle, nagu oleks tegu ujumisbasseiniga, ta hüppas sisse, olles valmis sukelduma, polnud kahtlustki, et ta tegi seda vabast tahtest, olgu ebausust või takka õhutatuna, kuid sellegipoolest omaenda tahtest. Ta põles kõigest kakskümmend sekundit. Pärast seda tõmbasid kaks asbestrõivastes naist ta leekidest välja ja kandsid ta jooksuga salajasse haiglasse. Silvina lõpetas filmimise enne, kui hoone vaatevälja ilmus.

Samal ööl pani ta video internetti üles. Järgmiseks päevaks olid miljonid inimesed seda näinud.

Silvina läks bussi peale. Tema ema ei juhtinud enam linna lõunaosas paiknevat salajast haiglat, ta oli pidanud ära kolima, kui ühe naise raevunud vanemad – kes karjusid: «Tal on lapsed! Tal on lapsed!» – olid avastanud, mida need sajandivanuse kivihoone, kunagise vanadekodu seinad varjavad. Tema emal oli õnnestunud reidist pääseda – naabrinaine oli Põlevate Naistega seotud, aktiivne, kuid samal ajal omaette hoidev, nagu Silvina. Ta ema suunati põetajaks ühte Belgrano salajasse haiglasse: pärast tervet aastat kestnud reide arvati, et linn on turvalisem kui üksildased kohad. Kinni pandi ka María Helena haigla, kuigi kunagi ei jõutud jälile tõsiasjale, et see oli olnud lõkketseremooniate läbiviimise paik, kuna sellistel maalappidel põletatakse alalõpmata rohumaid ja lehti, maapind oli alati põlenud. Kohtunikud väljastasid läbiotsimismäärusi vägagi kergekäeliselt ja protestidele vaatamata sattusid kahtluse alla naised, kellel polnud perekonda või kes lihtsalt tänaval üksinda liikusid. Politsei sundis neid avama käekotte, seljakotte, autode pakiruume, iga kell ja igal pool. Ahistamine oli muutunud hullemaks, sest kui varem oli toimunud üks põletamine viie kuu jooksul – ametlikult registreeritud naised, kes läksid harilikesse haiglatesse–, siis nüüd korra nädalas.

Ja nagu see koolikaaslane oli Silvinale öelnud, õnnestus naistel järelevalvest imehästi kõrvale hiilida. Maapiirkond on tohutu ja kõike polnud võimalik satelliidi abil pidevalt jälgida. Pealegi on kõigel hind; kui riiki smugeldati tonnide viisi uimasteid, siis miks peaks eeldama, et peetakse kinni autod, mis vedasid lihtsalt tavalisest rohkem bensiinikanistreid? Midagi muud neil vaja polnudki, lõkkematerjaliks sobivad oksad olid juba igal pool kohapeal olemas. Ja tahtmise võtsid naised endaga ise kaasa.

See ei lõppegi, oli metrootüdruk ühes teleintervjuus öelnud. Vaadake asja helgemat külge, ütles ta, ja tema reptiilisuu tõmbus naerule. Vähemalt ei kaubelda enam naistega, sest kes see ikka tahaks endale põlenud koletist või mõnda hullumeelset argentiinlannat, kes võib end ühel hetkel põlema panna – ja vahest ka kliendile tule otsa pista.

Ühel õhtul, kui Silvina ootas, et ema talle antibiootikumide asjus helistaks – tütar hankis neid linnahaiglatest, kus töötasid Põlevate Naiste abilised –, tundis ta äkitselt soovi oma eksiga rääkida. Tal oli suu täis viskit ning nina sigaretisuitsu ja põletuste tarbeks kasutatava steriilse marli lõhna, mis ei kadunud kunagi, nagu ei kadunud ka põlenud inimliha lõhn, mida on väga keeruline kirjeldada, kuna ennekõike lõhnas see bensiini järele, kuigi selle taga peitus midagi enamat, midagi unustamatult ja kummaliselt sooja. Kuid Silvina talitses ennast. Ta oli oma eksi teise tüdrukuga näinud. Olgugi et nüüd polnud sel enam mingit tähtsust. Paljud naised vältisid üksinda avalikus kohas liikumist, et politsei neid ei tülitaks. Lõketega oli kõik muutunud. Vaid mõne nädala eest olid esimesed ellujäänud naised hakanud end näitama. Bussiga sõitma. Toidupoes käima. Sõitma takso ja metroorongiga, avama pangakontosid ja nautima kohvi väliterrassidel, kohutavad näod õhtupäikeses säramas, tasse hoidmas sõrmed, millel vahel puudus mõni lüli. Leiavad nad kunagi tööd? Millal saabub meeste ja koletiste kauaoodatud maailm?

Silvina läks María Helenat vanglasse vaatama. Alguses olid nad emaga kartnud, et teised vangid võivad teda rünnata, aga ei, teda koheldi ebatavaliselt hästi. «Ma ju räägin siin tüdrukutega. Räägin neile, et meid on alati põletatud, meid põletati tervelt neli sajandit! Nad ei suuda seda uskuda, neil polnud nõiaprotsessidest aimugi, kujutate ette? Haridus selles riigis on lootusetult hukas. Aga huvi neil on, nad tahavad teada.»

«Mida nad teada tahavad?» küsis Silvina.

«Näiteks seda, millal lõketele lõpp tehakse.»

«Ja millal siis?»

«Kust mina tean, kullake. Kui see minu teha oleks, ei lõppeks need kunagi!»

Vangla külastusruumiks oli suur saal, mille iga laua ääres oli kolm tooli: üks vangi jaoks ja kaks külalistele. María Helena rääkis vaiksel häälel, ta ei usaldanud valvureid.

«Mõned tüdrukud ütlevad, et lõpetavad siis, kui neid on sama palju kui inkvisitsiooniohvreid.»

«See on suur arv,» ütles Silvina.

«Oleneb,» segas ta ema vahele. «Mõned ajaloolased väidavad, et neid on sadu tuhandeid, teised jälle, et nelikümmend tuhat.»

«Nelikümmend tuhat on suur arv,» pobises Silvina.

«Nelja sajandi peale polegi seda nii palju,» jätkas ema.

«Kuus sajandit tagasi oli Euroopas vähe inimesi, ema.»

Silvina tundis, kuidas talle raevust pisarad silma valguvad. María Helena avas suu, et veel midagi öelda, kuid Silvina seda enam ei kuulnud, tema ema aga rääkis aina edasi, kaks naist vestlesid vangla külastusruumi kahvatus valguses ja Silvina kuulis üksnes seda, kuidas nad on liiga vanad, nad ei elaks põlemist üle, infektsioon viiks nad sekundiga minema, kuid Silvinita, kui Silvinita ometi kord otsusele jõuaks, küll oleks ta siis kaunis põlenu, tõeline tulelill.