/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
Kui vanemad otsustavad lahku minna, seisavad nad silmitsi keeruliste küsimustega – mitte ainult iseenda, vaid eelkõige laste pärast. Alljärgnev katkend raamatust «Lapsed üle nädala. Pereelu ajuti, tunded alati» avab ausalt ja toetavalt, kuidas aidata lapsel suure elumuutusega toime tulla ning miks vanematevaheline koostöö on sel teekonnal määrava tähtsusega.
Kuidas on õieti olla sellise lapse vanem, kes elab su juures üle nädala? Kuidas tulla toime argipäevaga, kuhu kuuluvad pakitud kotid ja kallistamine esikus? Mis tunne on mõni aasta pärast lahutust, kui äge faas on möödas? Mis mõtted peas liiguvad, mis on keeruline? Ja mida teha, kui üle-nädala-elu tundub võimatu hallata?
/nginx/o/2025/06/21/16942423t1he99c.jpg)
Raamatus saavad sõna lahutatud lapsevanemad, kelle juures elavad lapsed ajuti. Juttu tuleb igatsusest, süütunnetest, murest, stressist ja majanduslikust toimetulekust, aga ka taasleitud ajast iseendale, suuremast võrdsusest, uutest armastustest – ja püüdlusest saada vanematevaheline koostöö toimima. Lapsevanemate lugusid täiendavad analüüsivad tekstid, faktid, psühholoogiline perspektiiv ja nõuanded hakkama saamiseks kõigile, kes on samas olukorras.
Lisa Bjärbo on ajakirjanik ning kolmekümne laste- ja noorteraamatu auhinnatud autor, samuti paljude populaarsete kokaraamatute kaasautor.
Maria Farm on psühholoog ja psühhoterapeut, ta on kirjutanud menukaid raamatuid foobiatest, leinast ja võrdõiguslikkusest. Mõlemad on juba aastaid ka lahutatud lapsevanemad.
***
IGAL AASTAL KUULEB umbes 50 000 Rootsi last oma vanematelt, et nad lähevad lahku. Paljud mäletavad aastaid hiljem täpselt, kus nad olid ja mida nad tundsid, kui seda uudist kuulsid.
«Mul oli punane kampsun seljas», «ema nuttis», «ma istusin diivanil isa kõrval». See ei ole kindlasti lõbus vestlus, ei lastele ega täiskasvanutele. Elu, millega me kõik oleme harjunud, võtab täiesti uue suuna. Mis nüüd saab? Millesse me ennast mässinud oleme?
Paljud vanemad tunnevad süütunnet ja muret selle pärast, kuidas lahkuminek lastele mõjub. Nad tahavad teada, võimalusel konkreetsete arvudega, mitu nädalat, kuud või aastat kulub lastel pärast lahutuspommi plahvatamist taastumiseks.
Kuid loomulikult on võimatu ette ennustada, milliseks kujuneb laste elu lahus elavate vanematega. Ja vaevalt seda tagantjärelegi teha saab. Lapsed on erinevad. Nad reageerivad suurtele muutustele erinevalt ja eri tugevusega ning nende elu on (loodetavasti) pikk ja tulvil muidki suuri sündmusi, mis kõik kujundavad neid inimestena.
Ei ole küll anda täpset vastust küsimusele, kuidas see lapsi mõjutab, kuid võime öelda umbes nii: pole sugugi kindel, et vanemate lahutus on lastele trauma. Ent ükskõik, kust otsast seda ka ei vaataks, on enamikul juhtudel tegemist suure elumuutusega, millega võib olla rohkem või vähem keeruline toime tulla. Seetõttu pead lapsevanemana aitama oma lastel selle muutuse läbi teha ja andma neile võimalikult palju lootust, et ka see asi saab lõpuks korda. Kõik pole samamoodi kui enne, aga ikkagi on hästi.
Uuringud lahutatud vanemate laste enesetunde kohta on näidanud, et laste heaolu jaoks on kõige olulisem, et vanemad suudaksid pärast lahkuminekut suhelda ja koostööd teha, isegi kui nad enam koos ei ela. See võib tunduda ühtaegu nii ilmselge kui ka ületamatu. Kuidas liikuda armastavalt suhtelt, mis ilmselt ei toiminud kuigi hästi, üle õlitatult toimivale lapsevanemasuhtele, mis põhineb tagatipuks veel kahel erineval kodul?
Kuigi olukord võib tunduda keeruline, on see siiski üsna selge eesmärk, mida silmas pidada, kui asjad kuidagi laabuda ei taha. Kui otsus on tehtud ja te leiate ennast uuest olukorrast, peate püüdma leida ka viisi, kuidas laste ümber tulevikus koostööd teha. Armusuhe on lõppenud. Selle asemel olete nüüd lapsevanemad eri kodudes. See on teistsugune suhe, mida tuleb üles ehitada ja püüda edaspidigi alal hoida. Paljud lahku kolinud vanemad räägivad, et alles tagantjärele jõudis neile lõplikult kohale teadmine, et nad peavad enda ja endise elukaaslase suhtega tegelema ka edaspidi.
Henrik, 10-aastase lapse isa:
Mõnes mõttes võib olla ka rahustav teada, et nii jääbki. Kui ma olen armusuhtes, analüüsin end pidevalt ja sean suhet kahtluse alla. Kas me oleme piisavalt armunud? Kas me kolime kokku? Nüüd ei pea ma seda tegema. Pärast lahutust tunnen end suhtes Sigge emaga palju kindlamalt. Ma oleksin justkui alles nüüd aru saanud, et ta jääb alatiseks minu ellu, sest meil on ühine laps, ja ma ei pea seda kahtluse alla seadma, see tuleb lihtsalt toimima saada. Sigge heaolu on tähtsam kõigest muust meie vahel. Mitmeski mõttes oi lihtsam teha lapse kasvatamisel koostööd kellegagi, kellesse sa ei ole armunud või kellega sa ei ela koos.
Laste huvides
Lapse õiguste konventsioonis on sätestatud, et lapse huvid on kõigi last mõjutavate otsuste alus ning et lapsel on õigus väljendada oma arvamust ja seda võetakse kuulda kõigis teda puudutavates küsimustes. Ometi ei tähenda see, et laps peaks saama vabalt otsustada, milline näeb välja tema elu pärast abielulahutust.
Vanemate kui täiskasvanute roll on kehtestada raamistik ja võtta peamine vastutus. Teie olete need, kes otsustavad näiteks seda, kus lapsed elavad. Selle otsuse tegemisel tuleb arvestada väga paljude teguritega: tööaeg, majanduslik olukord, vanemate suutlikkus laste eest hoolitseda ja nende pühendumus. Pluss laste enda soovid. Paras köielkõnd – kuulata, mida lapsed tahavad, panemata samal ajal nende õlule liiga suurt vastutust.
Levinud on arusaam, et pärast 12-aastaseks saamist on lastel õigus otsustada, kus nad elavad, kuid see ei ole päris tõsi. Alles siis, kui nad saavad 18-aastaseks ehk täisealiseks, on neil seaduslik õigus selle üle vabalt otsustada. Küll aga on praktikas nii, et laste soovidel on igas õiguslikus vaidluses seda suurem kaal, mida vanemaks nad saavad. Seega on üks soovitus, et alates 12. eluaastast peaks lastel olema võimalik otsuste tegemisel rohkem osaleda. Kuid juriidiliselt on ise otsustamise piir 18 aastat ja seni otsustavad hooldusõiguslikud vanemad. Kui sinul ja su eksil on ühine hooldusõigus, peate niisiis jõudma kokkuleppele, pidades silmas lapse huve.
Edasine teekond võib olla üsnagi okkaline, kui lapsevanem püüab tulla toime lahkuminekuga kaasnevate emotsioonidega ja hakata uut elu üles ehitama, samal ajal laste õlgadele liiga suurt koormat panemata. Seda olukorda ei saa lahendada kohvipausi ajal ja pole olemas ka lihtsat juhendit, kuidas oleks kõige õigem toimida. Kuid siin on mõned põhipunktid, mida tasub silmas pidada nii algses ägedas faasis kui ka lahutusele järgnevatel aastatel:
Räägi lastega ja kuula ka seda, mida sõnadega ei väljendata. Kuidas laps paistab end tundvat? Milliseid signaale ta saadab? Räägi, mis toimub (mõistlikul tasemel), ja vasta küsimustele. Küsi, kuidas olukord lastele tundub ja mida nad mõtlevad. Mitte ainult lahutuse ajal, vaid pidevalt. Püüda edasi anda sõnumit, et uus olukord on hea lahendus. Paljud lahutused põhinevad ju lootusel, et elu läheb tasapisi paremaks, et teil kõigil läheb hästi, et konflikte on vähem ja tulevik võib olla helgem kui see argipäev, mille te seljataha jätsite. Püüa oma lastele selgitada, et sinnapoole te suundutegi.
Ära pane laste õlule liiga suurt vastutust, ei praktiliste otsuste langetamisel ega emotsionaalses plaanis. Sina oled täiskasvanu. Nende ülesanne ei ole sind lohutada. Samuti ei peaks nad vanematega seotud konfliktides pooli valima. Sama kehtib ka eluasemeküsimuse puhul – seda valikut ei tohiks anda lastele.
Ära räägi teisest lapsevanemast halvasti. Seda, kuidas vanemad üksteisest halvasti räägivad, on lapsel ränk kuulata, pikemas perspektiivis võib see mõjuda ka lapse enesehinnangule. Laps samastub sageli mõlema vanemaga. Kui sa kirud teise rumalust, siis ütleksid sellega justkui, et ka lapse sees on see olemas.
Püüa esindada seisukohta, et elu on keeruline, imeline ja mõnikord raske. Vahetevahel seda kõike ühekorraga! Kui väldid juttu sellest, milline oli teie elu varem, ja rõhutad, et nüüd on kõik parem, siis võtad nii endalt kui ka lapselt võimaluse olla terviklik. Elu muutub. Inimesed armuvad ja armastus hajub. Seda ei saa nimetada millestki paremaks või halvemaks, see lihtsalt on nii. Kui räägid lahutusele eelnenud elust tumedates värvides, devalveerid samal ajal ennast ja elu, mida te tol ajal koos elasite. Jää oma otsuste juurde, jää oma elu juurde nii heas kui halvas. See aitab lapses kujundada küpset tundeelu, et ta ei peaks endas mingeid külgi maha salgama, et end hästi tunda.