/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/20/16940370t1h4a0a.jpg)
1995: Noor sakslanna Ruth Weider kaob Islandi Läänefjordides, kuid tundub, et keegi ei tunne temast puudust. Juhtum ununeb kiiresti, sest pole sugugi ebatavaline, et külaelanikud näevad Islandile saabuvaid välismaalasi oma teed minemas. Lisaks tegeleb politsei surmaga lõppenud autoõnnetuse ja kahe merest välja toodud surnukeha uurimisega.
2022: Uurija Hildur Rúnarsdóttiri igapäevaelu on olnud pikka aega rahulik: ta on äsja naasnud surfipuhkuselt Hawaiil, lapsepõlvekodu remont edeneb ning kolleeg ja sõber Jakob Johanson on kolinud jäädavalt Islandile. Hildur käib tihti hooldekodus, et külastada Helgat, kes aitas tal lahendada kadunud õdede saladuse. Vanadaam räägib Hildurile lugusid tema emast Rakelist, kuid aegamööda hakkab meenutustes ilmnema üha uusi üllatavaid seiku. Ja siis leitakse Helga tapetuna...
***
Juuni 2022, Reykjavík
/nginx/o/2025/06/11/16914911t1he912.jpg)
Päike oli endiselt kõrgel taevas. Kell hakkas neli saama. Hildur langetas päikeseprillid otsmikult silmadele ja pani autoraadio mängima. Kergejõustikuvõistluse tulemused ei huvitanud teda, aga monotoonne meeshääl viis ta hetkeks teise reaalsusse. Tal oli vaja muud mõtlemisainet.
Päev oli olnud väga pikk. Reykjavíki jõudes olid nad viinud leinavad vanemad nende kodumaja juurde. Hildur ja Jakob olid oodanud seal naise õe saabumist. Nad polnud tahtnud õnnetuid vanemaid omapäi maha jätta. Hildur oli jätnud naise õele kriisiabi kontaktandmed. Sealt saavad vanemad vajadusel lohutust ja võimaluse oma murest rääkida.
Abielupaari kodu asus eeslinna piirkonnas Elliðavatni järveranna lähedal. See kant oli Hildurile tuttav. Aastate eest pealinnas politseinikuna töötades oli ta tavatsenud käia nädalalõppudel siin sportimas. Ümber järve olid kulgenud head jooksurajad. Tollal oli siin vähe asustust. Nüüd oli ranna lähedale ehitatud suuri kivimaju. Veidi kõrgemal paiknes ridamajade piirkond ja selle taga kerkisid mõned madalad korrusmajad. Järv lõi kauni keskkonna. Ei olnud ime, et üha kasvav pealinn oli siia välja sirutanud oma teedevõrgustiku bussiliinide ja tänavavalgustusega. Lapsevanematega hüvasti jätnud, olid Jakob ja Hildur sõitnud kesklinna, kus asus patoloogiainstituut, ning andnud beebi surnukeha üle seal töötavale kohtuarstile.
Siis oli Hildur viinud Jakobi lennujaama. Jakob pidi samal päeval tagasi fjordide äärde lendama, et jõuda enne õhtut veel oma poja juurde. Kuigi Matias võis pärast koolipäeva ja harrastusi veeta aega ka oma iPadiga, ei tahtnud Jakob jätta poega tundide kaupa omapäi. Hildur sai Jakobist aru. Matiasel oli niigi olnud kohanemisraskusi. Ega see polnud ju mingi ime. Poiss oli eelmisel talvel ilma jäänud emast ja pidanud taas vahetama riiki, keelt, kooli, kolides isa juurde Islandile. Hilduri meelest oli täiesti õige mõte, et Jakob lendab teda ära ootamata kohe üksinda koju.
Hildur kavatses koju sõita alles homme. Tänase vaba õhtupooliku kavatses ta kasutada õe külastamiseks Holmsheiði vanglas Reykjavíki äärealal. Vanglat kasutati kohati ka eeluurimisaluste meesvangide majutamiseks, aga vangla püsikohad olid seal mõeldud üksnes naissoost kinnipeetavaile. Selle vangla avamine oli tähendanud naisvangide olukorra märgatavat paranemist, sest segavanglais olid paljud naised sattunud ahistamise ohvreiks ja olnud ka muidu halvemas seisundis.
Antud hetkel oli vangla kahes eri osakonnas umbes nelikümmend pikemaajalist karistust kandvat naist. Kinnipeetavad olid osakondadesse paigutatud rahvuse järgi – islandlased ühes, välismaalased teises osakonnas. Kinnisi jalutusalasid oli ühtekokku kolm, ka siseruumides olid õige head sportimisvõimalused ning vangla pakkus võimalusi ka õppimiseks ja töötamiseks. Björk tegi nagu teisedki vangid käsitööd ja väikesi puutöid, mida müüdi vangla veebipoes.
Roostepruuni hoone peaukse poole astudes heitis Hildur pilgu oma mobiilile. Antonilt oli tulnud sõnum: Tere, kaunis leedi! Kuidas läheb? Meil algab kohe põdravasikate märgistamine. Rabamisaeg hakkas pihta.
Hilduri meelest oli naljakas, et Anton kutsus teda oma lühikestes inglisekeelsetes sõnumites alati leediks. Ega mees millestki muust õieti rääkinud kui oma porodest. Hildur pani telefoni taskusse. Ta vastab hiljem.
Valvureile tuli esitada nimekiri inimestest, kellega vang nõustub külastajaina kohtuma. Björk oli kirja pannud kaks nime: Rósa ja Hilduri. Hildur tundis vastuvõturuumis oleva valvuri ära. Jõualasid harrastaval Kàril oli sageli töölaual mingi proteiinibatoon või jõujook. Hildur pani tähele, et täna olid tal letil mõlemad. Mehe peaga ühelaiune kael nõksatas paar sentimeetrit ettepoole, andes märku, et ta on tulija ära tundnud. Hildur tõmbas moe pärast siiski korraks välja ka oma isikutunnistuse.
Vastuvõtust läks Hildur turvakontrolli, kus järgmine valvur uuris vangile toodavat külakosti. Hildur oli toonud õele lugemist. Valvur lehitses neli raamatut läbi veendumaks, et koos nendega pole püütud sisse tuua midagi keelatut. Politseinikest külastajaile ei saanud osaks mingit erikohtlemist.
Hildur istus toolile ootama ja varsti astuski Björk sisse. Teda saatev valvur noogutas Hildurile tervituseks ja lahkus ruumist. Vangla reeglite kohaselt toimusid esimesed kolm külastust külastusruumis, kus vangi ja külastaja vahel oli kuulikindel klaas. Et neil oli algusest peale kõik hästi laabunud, võisid nad nüüd kohtuda privaatselt.
«Tere, õeke! Kuidas läheb?» küsis Hildur ja kummardus üle laua Björki õlale patsutama.
Björk raputas oma käe vabaks ja nihutas oma tooli paar sentimeetrit kaugemale.
«Ma ei taha embusi.»
Hildur küsis, kuidas on suhted teiste vangidega. Björk oli eelmisel kohtumisel rääkinud, et tunneb ennast kõige paremini täiesti omaette.
«Siin ei ole rohkem kui üks asi, mis meid ühendab.»
Seinal olev kell naksatas, kui minutiosuti edasi nihkus. Hildur vaatas küsivalt õe poole.
«Igaüks meist on siin mõne mehe pärast. Muidu ei ole meil mitte midagi ühist. Ei ole millestki rääkida.»
Hildur loobus rohkem pärimast. Ta võttis oma kotist raamatud ja ladus lauale virna.
Björk näis rõõmustavat.
«Siin on Arnalduri, Yrsa ja Ragnari uudisteosed.»
Hildur oli ostnud raamatud Reykjavíki keskuses asuvast raamatukauplusest. Björk armastas krimikirjandust ja televisiooni politseisarju. Vanglas ei olnud tal oma telerit, aga raamatuid sai vabalt lugeda.
«Aitäh,» sõnas Björk ja tõmbas virna endale lähemale ning hakkas heakskiitvalt pead noogutades raamatuid sirvima.
Hilduri suhted Björki ja Rósaga ei olnud ikka veel täiesti pilvitud. Õestest tungis aeg-ajalt esile kibestumus selle pärast, et nad olid viidud võõrasse riiki võõra sugulase juurde, samas kui Hildur oli saanud jääda kodu lähedale Tinna-tädi seltsi. Keegi neist ei olnud täielikult aru saanud nooremate õeste viimisest Fääri saartele. Mida ema oli õieti mõelnud? Miks olid asjad läinud nii, nagu need olid läinud?
Lõpuks olid nad kõik küll jälle samal saarel, aga nendevahelist sidet ei olnud kerge taastada. Kõik kolm olid mingil moel segaduses.
«Tore suvesoeng,» sõnas Hildur. Ta püüdis õega jutule saada.
«Päris tavaline,» vastas Björk ja tõmbas käega üle mõne millimeetri pikkuse juukseorase.
Björk oli vaikne. Või ehk oli see lihtsalt trotslikkus.
«Kuidas õpingutega on? Kas oled juba alustanud?»
Björk oli Fääri saartel õppinud haigetalitajaks. Vanglasse sattudes otsustas ta edasi õppida erikursustel psüühikaravi ja narkosõltuvuse erialal. Björk köhatas kurku puhastades ja keerutas talle toodud raamatuid käte vahel.
«Kõik on okei. Aasta pärast lähen eksamile.»
Björk uuris virna pealmist raamatut lähemalt ja hakkas lugema selle tagakaaneteksti. Raamat oli Yrsa Sigurðardóttiri teos «Lok, lok, læs» – «Ma näen sind».
«Kõrvalises maanurgas Vaalafjordi ääres paljastuvad ühe perekonna kohutavad saladused,» luges Björk ja naeris kuivalt. «Täitsa nagu meil,» lausus Björk ja laskis raamatu lauale.
«Pagan küll,» mõtles Hildur. Ta ei olnud üldse vaadanud, millest raamatud räägivad. Oli lihtsalt ostnud kõik need uudisteosed, mida arvas Björkile huvi pakkuvat. Björk sundis näole midagi naeratuse taolist. Hildur teadis juba, et see ilme rääkis lepituse otsimisest.
«Yrsa on hea. Käisin eelmisel talvel tema krimiteoste esitlusel Reykjavíkis. Tegime ringsõidu tema raamatute tegevuspaikades,» meenutas Björk ja tänas veel kord raamatute eest. Björki siiras innustus rõõmustas Hildurit.
Ta tahtis rääkida Rósa uudistest.
«Rósale meeldib tema uus töö telefonifirmas. Tal pole vaja kuskil kontoris istuda, saab töötada kodus.»
Björk kergitas vasakut kulmu.
«Ta tuleb järgmisel korral kaasa. Seekord pidi ta jääma Kotsdaluri kaevetöid valvama. Sel nädalal peaks uus jäätmekaev paika saama,» seletas Hildur. Björk ei öelnud midagi, noogutas ainult.
«Aga saatis sulle palju tervisi,» üritas Hildur veel kontakteeruda.
Björk pööras pilgu Hildurist kõrvale ja keskendus oma küüsi silmitsema.
«Ära valeta. Rósa pole selline tüüp, kes saadab tervisi,» lausus Björk kuivalt.
Hildur heitis pilgu seintele seatud ristpistetöödele. Uksepiida kohale oli kinnitatud valge kangas väljaõmmeldud sõnadega «Jumal kaitsku seda koda». Samalaadseid käsitöid võis leida peaaegu iga Islandi kodu seinalt.
«Hästi, ma tahaksin nüüd tagasi oma kambrisse minna,» teatas Björk kuuldaval häälel. Ta tõusis ja koputas uksele.
Hildur tundis pettumust. Neil oli ju külastusaega veel järel.
«Ma ju alles tulin.»
Björk kopsis jalatallaga kergelt põrandat. See näitas, et ta on oma otsuse teinud. Nii et hüvastijätu aeg oli igal juhul saabumas.
Hildur otsustas veel esitada sama küsimuse, mida ta oli iga kord pärinud.
«Ma ei usu, et sa tegid kõike seda, milles sind süüdi mõisteti. Miks sa ei või rääkida, kuidas asi tegelikult oli?»
Björk pigistas raamatupakki oma süles ja vaatas ust.
«Las ma ise hoolitsen oma asjade eest.»
Björki näost võis välja lugeda kergendustunnet, kui valvur avas külastustoa ukse.
«Ma õpin. Löön aega surnuks. Loen. Mu asjad ei saaks praegu olla paremad, kui nad on. Mine sina hoolitsema muude asjade eest. Mulle aitab sellest, et saan kindlal ajal kaetud laua äärde sööma.»
Kuus tervet lauset, loendas Hildur mõttes. Pikemad jutud tulid siis, kui Björk kaitses oma seisukohti. Hildur astus külastusruumi uksest välja. Ta ei saanud noorema õe käitumisest aru, aga kes suudabki teise inimese kõiki motiive täielikult mõista.
Hoonest välja pääsenud, marssis Hildur otsejoones oma auto juurde. Ta otsustas lähima bensujaama grillbaarist süüa osta, sõita kodutee äärde jäävasse Borgarnesi hotelli ja teha paar jooksuringi, vähendamaks kiirest päevast kogunenud tusameelt. Enne auto käivitamist vastas ta veel Antonile.
Tervist, tore mees. Siinpool on kõik hästi. Millal kohtume?
Horisondil sinerdavad Bláfjölli sinised mäed ei vastanud sel hetkel oma nimele. Läänest paistev päike värvis mäerinnaku oranžiks. Hildur kirtsutas nina. Ta ei kannatanud suve mõttetuid sooje värvitoone. Ta talus suveaega üksnes sellepärast, et teadis selle olevat lühikese ja et peagi järgneb sellele pikk sügis ning sügisest veelgi pikem talv. Hildur kinnitas turvavöö ja tagurdas auto parkimisruudust välja. Teda häiris miski Björki öeldus. Kõik vanglas istuvad naised olid seal mõne mehe pärast. Kelle pärast oli vanglas Björk?