«Ehk oli ta koduvägivalla ohver, kes viidi liiga kaugele, kuni plahvatas?»

FOTO: Mohamad Razi Bin Husin / PantherMedia / Scanpix

Loe teist katkendit Alex Michaelidese trillerist «Vaikiv patsient», mis keskendub noore kunstniku Alicia Berensoni müstilisele juhtumile. Katke esimese osa leiad siit. 

Alkestis on vanakreeka mütoloogia kangelanna. Tegu on väga kurva armastuslooga. Alkestis on valmis ohverdama oma abikaasa Admetose eest oma elu ja surema tema asemel, kui keegi teine pole valmis seda tegema. Oli ebaselge, kuidas selline masendav müüt eneseohverdusest võiks olla seotud Alicia olukorraga. Viide Alkestisele jäi mulle tükiks ajaks arusaamatuks, kuni ühel päeval tuli tõde päevavalgele …

Aga ma kiirustan liialt, ruttan asjade käigust ette. Ma pean alustama algusest ja laskma sündmustel ise endi eest kõneleda. Ma ei tohi neid toonida, ei tohi neid väänata ega rääkida ühtki valet. Võtan sammu korraga, pikkamööda ja ettevaatlikult. Aga kust alustada? Ma peaksin end tutvustama, aga võib-olla mitte veel, lõppude lõpuks pole ju mina selle jutustuse kangelane. See on Alicia Berensoni lugu, nii et ma pean alustama temast – ja «Alkestisest».

Maali näol on tegu autoportreega, mis kujutab mõrvale järgnenud päevadel oma koduateljees molberti ja lõuendi ees seisvat Aliciat, käes pintsel. Ta on alasti. Tema keha on kujutatud halastamatutes detailides: pikad punased juuksed langemas luistele õlgadele, läbikumava naha all paistmas sinised sooned, randmetel värsked armid. Sõrmede vahel hoiab ta pintslit. Pintslist tilgub punast värvi – või on see hoopis veri? Teda on kujutatud maalimas – aga lõuend on tühi, samuti on tühi tema nägu. Ta pea on pöördunud, ta vaatab üle õla ja otse meile silma. Suu lahti, huuled tummalt paotatud.

Kohtuistungi ajal langetas Jean-Felix Martin – väikese Aliciat esindanud Soho galerii omanik – vastuolulise otsuse panna «Alkestis» galeriis välja, kuigi paljud pidasid seda otsust sensatsioonihõnguliseks ja võikaks. See, et teose autori üle parasjagu abikaasa tapmise pärast kohut mõisteti, tähendas, et esimest korda selle galerii ajaloos oli ukse taga järjekord.

Mina seisin koos teiste uudishimulike kunstiarmastajatega ja ootasin kõrval asuva seksipoe punaste neoontulede valguses oma järjekorda. Astusime lohiseval sammul ükshaaval sisse. Kui olime galeriisse pääsenud, karjatati meid maali poole, just nagu oleks tegu kummitusmaja läbiva põnevil laadaseltskonnaga. Lõpuks leidsin end järjekorra eesotsas – ja seisin «Alkestise» ees.

Vahtisin maali, vahtisin Aliciale näkku, üritades tõlgendada ta pilku, üritades mõista – aga ma ei saanud maalist aru. Alicia vahtis mulle otsa, kuid ta nägu oli tühi mask, millest polnud võimalik midagi välja lugeda, sellest polnud võimalik läbi tungida. Mul ei õnnestunud näha tema ilmes ei süütust ega süüd.

Teistel oli teda kergem tõlgendada.

«Läbi ja lõhki kurjus,» sosistas minu taga seisev naine.

«On tõesti,» nõustus ta kaaslane, «külmavereline nõid.»

Pisut ebaõiglane, leidsin mina, võttes arvesse, et Alicia süü polnud veel tõestust leidnud, ehkki tõele au andes oli otsus juba ette langetatud. Tabloidid olid esitanud teda algusest peale kurjategijana: femme fatale’ina, musta lesena. Koletisena.

Vähesed faktid olid lihtsad: Alicia leiti Gabrieli surnukeha juurest üksinda, relval olid üksnes tema sõrmejäljed. Mitte keegi ei kahelnud, et tema tappis Gabrieli. Aga põhjus, miks ta Gabrieli tappis, jäi mõistatuseks.

Mõrva üle arutleti meedias ning kirjutav press, raadio ja hommikused vestlussaated pakkusid välja eri teooriaid. Kutsuti kohale eksperdid, kes pidid Alicia teguviisi selgitama, hukka mõistma või õigustama. Ehk oli ta koduvägivalla ohver, kes viidi liiga kaugele, kuni plahvatas? Ühe teise teooria kohaselt oli tegu liiga kaugele läinud seksimängudega – mees leiti ju ometigi tooli külge seotuna. Mõni kahtlustas, et Alicia viis mõrvani vana tuntud armukadedus – arvatavasti teine naine. Kuid Gabrieli vend kirjeldas meest kohtuistungil kui pühendunud abikaasat, kes armastas oma naist väga. Aga raha? Alicia ei võitnud mehe surmast suurt midagi, raha oli hoopis temal, ta oli pärinud selle oma isalt.

Ja nii see jätkus, lõputud arutelud – ei mingeid vastuseid, üksnes uued küsimused – Alicia motiivide ja selle üle, et ta vaikis. Miks ta keeldus rääkimast? Mida see tähendas? Kas ta varjas midagi? Kaitses kedagi? Kui nii, siis keda? Ja miks?

Mäletan, kuidas mõtlesin toona, et samal ajal kui kõik rääkisid, kirjutasid ja vaidlesid Alicia üle, valitses kogu selle pöörase lärmaka tegevuse keskmes tühjus – vaikus. Sfinks.

Kohtuistungi ajal suhtus kohtunik Alverstone Alicia rääkimisest keeldumisse taunivalt. Ta märkis, et süütud inimesed kuulutavad oma süütust valjuhäälselt ja pidevalt. Alicia mitte üksnes ei vaikinud, vaid ta ei ilmutanud ka ühtki silmaga nähtavat märki kahetsusest. Kogu kohtuistungi vältel ei valanud ta ühtki pisarat – ajakirjandus omistas sellele suurt tähtsust –, tema nägu püsis liikumatu ja külmana. Kangestununa.

Kaitsel ei jäänud muud üle kui paluda ta kokkuleppemenetluse alusel vähenenud teovõimega isikuks tunnistada: väideti, et Alicial oli varemgi, juba lapsepõlves, vaimse tervisega probleeme olnud. Kohtunik jättis suure osa sellest kõrvale, pidades neid kuulujuttudeks, kuid laskis end lõpuks veenda professor Lazarus Diomedesel, kes oli Imperial College’i kohtupsühhiaatria professor ja Londoni põhjaosas paikneva sundraviasutuse The Grove ravijuht. Professor Diomedes väitis, et Alicia rääkimisest keeldumine oli tõend sügavast psüühilisest stressist ja et kohtuotsust langetades tuleks seda arvesse võtta.

Sellega väljendati üsna kaudselt midagi, mida psühhiaatrid ei taha otse välja öelda: Diomedes väitis, et Alicia on hull.

See oli ainus asi, mis kõlas kuidagi loogiliselt: miks siis muidu siduda mees, keda sa armastad, tooli külge kinni ja tulistada talle lähedalt näkku? Ja mitte väljendada seejärel kahetsust, mitte anda selgitusi, isegi mitte rääkida? Ta pidi olema hull.

See pidi nii olema.

Lõpuks aktsepteeris kohtunik Alverstone kaitse nõude tunnistada Alicia vähenenud teovõimega isikuks ja soovitas vandekohtul sama teha. Pärast seda saadeti Alicia The Grove’i sellesama professor Diomedese hoole alla, kelle tunnistus oli kohtuniku silmis niivõrd mõjukas olnud.

Tegelikult on nii, et kui Alicia ei oleks hull – see tähendab, et kui tema vaikimine oleks pelgalt näitlemine, vandekohtu ees esinemine –, siis oleks sellest abi olnud. Teda säästeti pikaajalisest vanglakaristusest ja kui ta peaks täiesti terveks saama, võidakse ta paari aasta pärast vabadusse lasta. Nii et nüüd oleks ju pidanud olema käes aeg hakata seda paranemist etendama? Lausuma siin-seal paari sõna, siis veelgi rohkem, et väljendada pikkamööda mingisugustki kahetsust? Aga ei. Nädalad järgnesid nädalatele, kuud järgnesid kuudele ja siis möödusid aastad, aga Alicia ei rääkinud endiselt.

Üksnes vaikus.

Ja kuna midagi uut ei ilmnenud, kaotas pettunud meedia lõpuks Alicia Berensoni vastu huvi. Alicia liitus teiste mõrvarite ridadega, kes olid lühiajaliselt kuulsad olnud, nägudega, keda me mäletame, kuid kelle nimed oleme unustanud.

Kuid peab ütlema, et mitte me kõik. Mõni meist – mina kaasa arvatud – oli endiselt Alicia Berensoni müüdist ja tema kestvast vaikimisest lummatud. Minule kui psühhoterapeudile oli selge, et Alicia oli Gabrieli surmaga seoses raske trauma läbi elanud ja tema vaikimine oli selle trauma väljendus. Kuna Alicia ei suutnud enda tehtut aktsepteerida, jäi ta rikkis autona turtsudes seisma. Mina tahtsin aidata teda uuesti käivitada – aidata Alicial oma lugu rääkida, paraneda, terveks saada. Tahtsin ta korda teha.

Ma ei taha küll hoobelda, aga tundsin, et mul on ainulaadsed oskused, millega Alicia Berensoni aidata. Ma olen kohtu- ja korrektsioonipsühholoog ja olen harjunud psüühikahäiretega patsientidega töötama. Ja miski Alicia loo juures kõnetas mind isiklikult – ma tundsin tema vastu kohe algusest peale sügavat empaatiat.

Kahjuks aga töötasin tol ajal Broadmooris, seega oleks jäänud – ja olekski pidanud jääma! – Alicia ravimine lihtsalt fantaasiaks, kui saatus poleks ootamatult sekkunud.

Ligemale kuus aastat pärast seda, kui Alicia The Grove’i viidi, vabanes seal kohtu- ja korrektsioonipsühholoogi koht. Niipea kui seda kuulutust nägin, oli selge, et mul pole valikut. Kandideerisin sisetunde ajel sellele ametikohale.

Tagasi üles