Minu lapsepõlve lemmikraamat on Victor Hugo «Jumalaema kirik Pariisis». Ei, see ei kujunenud lemmikuks seoses hiljutise hävitava tulekahjuga, vaid kooli ajal.
Mis tegi raamatu hingepugevaks? Kui tuttavatele ei tundunud Quasimodo oma välimuse tõttu sümpaatne tegelane, siis minule, vastupidi, on Quasimodo ääretult sümpaatne. Meie peres oli puudega inimene. Lugedes Quasimodost ja tema tegudest mõistsin, et kunagi ei või alla anda. Välimusest märksa olulisem on hea hing ja suur süda.
Lugu Jumalaema kirikust pani mind huvi tundma kultuuri vastu. Kirik on osa kultuurist. Erinevates maades reisides saab alati kirikuid külastatud. Kõik ei ole suured tuntud kirikud. Oma kultuur on pisikestes külakirikuteski.
Ma ei ole käinud Prantsusmaal. Teadlikult olen jätnud lähiriikide külastamise pensionipõlveks, mil kauge lend võib väga tüütu olla. Tuttav vanainimene rääkis aastaid, et pean kindlasti Pariisi minema. Juhtusin lugema huvitavat ütlemist: «Pariisi tuleb minna aastate pärast, siis on ka Pariisi Jumalaema kirik auväärsemas eas». Olen elanud selle mõtte ja teadmisega, et ükskord lähen Pariisi niikuinii.
Puhkenud hiidtulekahju pani pisaraid valama ja muretsema. Kas tõesti põleb lapsepõlve lemmikraamatu sündmuskoht tuhaks ja jääb meenutuseks vaid raamatust?
Ükskord Pariisi minnes ei ole see enam päris see, kuid loodan, et kirik taastatakse võimalikult ehedal viisil ja kiiresti. Tõuse tuhast Pariisi Jumalaema kirik!