:format(webp)/nginx/o/2019/05/07/12143581t1he668.jpg)
Raamatuportaali emadepäeva lugejamängust võtab osa Piret, kes mäletab siiani peast oma lapsepõlve lemmikraamatu esimesi lauseid. Osale Sinagi lugejamängus, loe selle kohta lähemalt siit!
Lugeja lapsepõlve lemmikraamatust: kahte lauset mäletan siiani peast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Paksus metsas kõrge kuuse otsas elas oravaema kolme pojaga. Kaks oravapoega olid tavalised, aga kolmas, valge täpiga ninakesel, oli kõige tugevam, osavam ja julgem. Teda hüüti Valgeninaks.»
Seda kahte lauset mäletan siiani peast, ülejäänu olen kahjuks unustanud, kuigi seiklus ise ja see tunne, mis tekkis lugu kuulates, on siiani alles. Ema luges seda raamatukest mu õele tuduraamatuna igal õhtul mitme kuu vältel, sest ühtegi teist lugu õde kuulata ei tahtnud. Õde oli viiene, mina kümme aastat vana. Lugesin peast kaasa ja naersime koos, kui miski vahel sassi läks. Mõnikord ema tembutas, luges nimelt valesti. Meie õega märkasime seda kohe ning ema sai meilt pragada. Mõnikord tulid lugemisel vead sisse, sest ema oli nii väsinud. Siis kuulasime õega tasakesi edasi ja itsitasime omavahel, sest oravapoisi seiklused võtsid suigatava ettelugeja tahtel vägagi põnevaid ja ootamatuid pöördeid.
Möödas on pea 40 aastat. Vera Tšaplina «Seiklused metsas» leidis taas oma koha mu lemmikraamatute riiulis mõned kuud tagasi. Panin ta tuubil täis raamaturiiulist kasti ühena esimestest, kui pakkisin kokku mälestusi ja väärtusi kaduvikuteed läinud ema kodus.