:format(webp)/nginx/o/2019/05/07/12143646t1hc55e.jpg)
Raamatuportaali emadepäeva lugejamängust võtab osa Ülle, kes meenutab, kui oluliseks osutus tema jaoks just Lumivalgekese lugu. Siiski olid kõige paremad need lood, mis ema ise välja mõtles. Osale Sinagi lugejamängus, loe selle kohta lähemalt siit!
Lugeja kirjutab: Lumivalgekese muinasjutt oli põhjus, miks ma tahtsin lastekirjanikuks saada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lumivalgeke, ikka see üks ja igaühe jaoks oma – nimigi väljendab midagi topeltpuhast, midagi, millesse üks lapsesüda saab uskuda, ja mis puhtaks jääbki, teist võimalust lihtsalt ei ole. Kui see puhtaks ei jää, mis siis veel jääb ... Lumivalgekese muinasjutt oli mul 5-aastase lapsena nii peas, et kui ema ütles lause esimese sõna, siis minu suust tuli terve järgmine lause, ja veatult! Olgem ausad, teadsin, jah, seda järgmise lause esimest sõna, mis kõlas. See oli MEIE mäng. Igal õhtul enne minu magamaminekut. Peeglike, peeglike, seina peal ... .
Lumivalgekese muinasjutt oli ka põhjus, miks ma alates varasest koolieast tahtsin lastekirjanikuks saada (kelleks ma pole siiani saanud, ülikooli lõpetanud filoloogiks saanuna hõõgub see mõte küll siiani tuha all). Ma väga loodan, et emad-isad pole oma lapsi sellest muinasjutust ja eelkõige Siima Škopi võrratutest illustratsioonidest ilma jätnud, sest nendest paremaid illustratsioone lihtsalt pole võimalik teha. Siit edasi jõuame juba Pöial-Liisini ... Aga see on järgmine lugu.
Lumivalgeke on paljude rahvaste jaoks muinasjuttude absoluutne klassika, kuid mina ei unusta eales, kuidas minu ema mind ja mu õde magama pannes omaenda väljamõeldud muinasjutte jutustas: küll olid seal mäetipus elavad ja inimesi päästvad üksildased kotkad, metsas elavad head nõiad jne. Aga Lumivalgekese lugu ei ületanud kahjuks ka neid lugusid, mida ema välja mõtles. Et anda meile koleerikust vägivaldse ja purjus isa taustal mingitki turvatunnet. Ei, see ei ole tänaste sündmuste taust, nii lihtsalt on! Võib-olla on see sellepärast nii, et mingil hetkel saime aru, et pole ju ei kotkast ega nõida, aga ikkagi uskusime. Kuri palgapäeval purjus isa küll jäi, aga me õega kasvasime suureks ja saime sellest kõigest üle. Me oleme just tänu sellele lapseeas kogetud vägivallale tugevad, ja oleme ka edasi! Nii ongi!