:format(webp)/nginx/o/2019/05/08/12145685t1h37c7.jpg)
Raamatuportaali emadepäeva lugejamängust võtab osa Piret, kes püüab oma lapsi lugemispisikuga nakatada. Osale Sinagi lugejamängus, loe selle kohta lähemalt siit!
Lugeja kirjutab: kurb, et nutiajastu on paberkandjal raamatud kõrvale tõrjunud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu lapsepõlv jääb kaheksakümnendate lõppu – üheksakümnendate algusesse. Sel ajal oli tavaline, et kodudes oli riiulite viisi raamatuid, vähemalt on mul selline mälestus jäänud. Olenemata sellest meid (lapsi) ülemäära palju raamatute juurde ei suunatud, kuid õhtuti unejuttu ikka loeti.
Millegipärast on kõige eredamalt meelde jäänud E.B. White’i «Charlotte koob võrku» ja klassikaline A. Lindgreni «Bullerby lapsed». Õppisin ise suhteliselt varakult (5-aastaselt) lugema ja kohustuslik kirjandus ei olnud minu jaoks kunagi probleem. Algklassides lugesin virnade viisi raamatuid ka lisaks. Sellest ajast on kõige eredamalt meeles Silvia Rannamaa «Kadri. Kasuema».
Täna olen ise kahe väikese tüdruku ema ja olen püüdnud selle tohutu ekraanide virrvarri kõrvalt neid võimalikult palju raamatute juurde suunata, seda juba sünnist saati. Olemas on erinevaid raamatuid, kuid õhtuti loeme tavaliselt erinevaid muinasjutte.
On natuke kurb, et praegune nutiajastu on paberkandjal raamatud kõrvale tõrjunud, kuid olen veendunud, et kunagi tuleb nende aeg tagasi!