Mallukas: kui sa tunned ennast üksikuna, ära maga paljude võõraste meestega. Hiljem oled sa lihtsalt see üksik eit, kes on maganud paljude võõraste meestega

Blogija Mallukas

FOTO: Iluguru

Loe katkendit Mariann Treimanni ehk Malluka raamatust «Kes see Mallukas veel on?». Raamatusse on Mallukas kirja pannud oma loo – teekonna sellest, kuidas Mariannist on saanud Mallukas. Talle omase aususega jutustab ta enda lapsepõlvest, kooliteest, esimesest armastusest, emaks kasvamisest ning sellest, kuidas ikkagi on elada kõigile avatud raamatuna ja nimetada blogipidamist uhkusega oma ametiks.

Armastus vol 1

Olen siin elu eest üritanud meenutada, mis vanuses ma esimest korda mõtlesin, et mingi poiss mulle meeldib.

Usun, et olin 12aastane, kui mulle meeldis Renar Pärnust. Täiega meeldis ja ma tahtsin temaga «käima hakata», kuigi ei teadnud täpselt, mis see käimahakkamine endast lõpuks kujutab. Seega piirdusin lihtsalt sellega, et pidasin teiste hoovikaaslaste ees maha pikki kõnesid oma «Tallinnas elava peikaga», keda tegelikkuses ei eksisteerinud, et vähemalt teised aru ei saaks, kuidas mul käimiskultuurist aimugi ei ole. Ta oli muuseas parim väljamõeldud peika, keda üks 12aastane oleks võinud soovida!

Renar mind prutaks ei tahtnud ja umbes 15 aastat hiljem, kui nägin teda tätoveeritud näoga Pärnus taksot sõitmas, tänasin taevaisa, et meie teed kokku ei viinud. Muidu käiks ta äkki praegu ringi, minu nägu endale näkku tätoveeritud?

Aga esimeseks päris peikaks võiksin vist lugeda Juhanit. See oli väga uhke värk, sest ta oli muuseas Rate’i moderaator. Nii et mul on olnud «kõrgel kohal» mees, tol ajal oli see ikka väga kõva sõna. Samas, mis käimine meil ikka oli – saime kokku, musitasime, hoidsime käest kinni ja läksime kumbki oma koju ära. Lisaks selgus, et mul on tema vastu «allergia» – ma sain temalt musitamise käigus ALATI ohatise. Ta ei elanud Tallinnas, mistõttu iga nädalavahetus sain uue ohatise ja ravisin seda terve nädala, kuni sain temaga jälle kokku ja uue laari ohatist kätte.

Veel oli mul mingi aja peika nimega Jürgen, aga seegi oli täiesti varateismeliste käimine, põhikooli aegadel. Jällegi selline «käime ja musitame ja oleme pruut ja peigmees». Mingist armastusest siin rääkida ei saa, kuigi minu meelest toona sai ikka teineteisele kustumatut armastust vannutud küll. Noh, seniks, kuni see kustus.

Aga minu esimene päris-päris armastus oli ilus. Tõesõna oli! Paljud sõbrannad jagavad lugusid, kuidas nende esimene armastatu osutus ilgeks tõpraks, aga siit te seda ei leia, sest minu esimene armastus oli väga tore poiss ja mul on hea meel, et ma temaga peaaegu viis pikka aastat koos olin. Mõningase kokku-lahkuga, aga sellegipoolest. Kuna ma pidasin juba siis blogi, siis on praegu nii armas lugeda, kuidas ma temast kirjutasin. Umbes nagu vaataksin praegu Lendet mu sõbranna poega kallistamas, et issand, nii väiksed, aga nii nunnud!

Natukene kohandatud blogipostitus 30. novembrist 2006

Sillu ongi just see, kellega saame öelda sama lause, aga mõelda seda hoopis teisiti. Või siis lõpetada üksteise lauseid. Või hakata korraga suvalisel ajal naerma ja mõelda täpipealt sama asja. Silluga saab kuulata seebikaid ja naerda haigete lausete üle, mis telkust tuleb. Temaga saab öösel ärgata, kuna mu vend kriiskab nutta. Tema on see kes ütleb mulle MALLUUU. Ta lihtsalt vahepeal ütleb mingite väärakate asjade peale mida ma teen «isssand see oli nii nunnnuu». Ta on ainuke, kes paneb mu hoopis teise hääletooniga rääkima. Ta paneb mu teki alla ronima ja ütlema: «Hakkame käima.» Tema paneb mu koolitöös puudulikuks jääma, aga ma ei virise.

Ma lihtsalt jumaldan seda, kuidas me kõigest tsätime. Alates «kuidas koolis läks» kuni «tahaks ka mees olla». Ma armastan seda, kuidas ta tõstab nunnult kulmud üles, siis ta on nagu «midaaa» ja see on nii nunnu. Ja see on ka nunnu, kuidas ta nulg ütleb. Pehme ell-iga. Hihi. A ja veel meeldib mulle temaga voodis lebada ja telkut vaadata, suva, et me kunagi midagi normaalselt ei vaata. Ja see oli nagu niii nunnu, kui ta mingi «Hõhõ, ma võin ise su püksid kitsamaks teha». Mismõõõtttees. Ja no hea, et me täna ei arutanud, keda meie pulma kutsuda. Nii inimlik, eks, siis mõtlesime, et MIS lollid abielluvad 16-aastaselt. Ükspäev arutasime laste nimede üle ka. Õõõõõõh, ma võiks neid asju lugema jäädagi, aga noh, mul on uni, aga no mul tuli selline sillutuju kaaa.

Meeletu.

Tõesti soe tunne tuleb sisse. 16aastane armunud Mallu. Muuseas, tema hakkaski mind Malluks kutsuma, nii et võite teda kõik tänada, põhimõtteliselt on ta Malluka kaubamärgi omanik või nii.

Need esimesed armastused on kuidagi nii puhtad. Sa tõesõna istud ja kudrutad ja räägid siiralt sellest, milline oleks teie elu koos ja kuidas te olete surmani õnnelikud ja elate muinasjutuelu nii kaua, kuni surm teid lahutab. Ja pange tähele, seda veel siiralt uskudes. Vanemaks saades võid sa seda kõike rääkida, aga mingi reaalsustaju on juba olemas ja sa kahjuks juba tead, et miski pole siin ilmas igavene. 16aastaselt sa veel ei tea, see teebki selle nii ilusaks.

Samas tuleb tunnistada, et paljud asjad siin ilmas on tagantjärele vaadates ilusamad, kui nad toona olid. Näiteks kui ma praegu võin tunda rõõmu selle üle, et elan perekonnas, kus ei ole tülitsemist ja kemplemist, siis toona olin ma ikka paras tulesäde.

Muidugi kui «tulesäde» võiks olla psühhopaadi sünonüüm …

Ühesõnaga, nagu te ehk aru saate, olin ma temaga koos enne Austraaliasse minekut, aga kuidagi läks nii, et kui ma sealt tagasi tulin, viisid meie teed jälle kokku. Polnud imestada – sõprusringkond oli meil sama ja mina igatsesin kogu südamest midagi, mis meenutaks armastust. Olin ju üheksa kuud üksi armastust otsinud, seega arvasin, et ehk on meiega nagu filmis: ollakse koos, minnakse lahku ja siis avastatakse, et ei suudeta teineteiseta elada.

Alguses tunduski see nii, sest me leppisime ära ning suhe oli jälle olemas ja ilus. Aga tegelikkuses ei saa vana suppi edukalt üles soojendada, vähemalt meie seda ei osanud. Üsna pea hiilisid tagasi samad probleemid, mis meil enne Austraaliat olid, ja enne kui ma arugi sain, olin jälle rahulolematu ja õnnetu.

Ma ei tea, kas see on sünnis asi, millel pikemalt peatuda, aga ma arvan, et minu armastus kadus lausa aasta enne lahkuminekut. Sellega, et ma jäin rasedaks. Ja kuigi ma ei tahtnud toona last, oleksin ma tahtnud, et mu kõrval oleks olnud keegi, kes oleks mõelnud minuga koos, et mis siis, kui … See oli kõik, mida ma soovisin, aga seda ma ei saanud ja see tekitas minus viha. Või oli see kurbus? Aga mina võtsin seda vihana, et ta ei olnud minu jaoks olemas siis, kui mul seda kõige rohkem vaja oli. Ehk ei osanud mina talle seletada, mida mul vaja oli, kes seda enam teab, aga kuidagi sai see muinasjutt sellise lõpu, nagu ta sai.

Lugeja küsib:

Kas oskad nüüd tagantjärele seletada, miks su esimene suhe katki läks?

Ma pean taevast tänama, et suhteliselt kõik mu peikad ja peika­kandidaadid on olnud toredad inimesed. Küll ei saa ma sama öelda iseenda kohta. Muidugi olin noor, rumal ja kohati ebakindel, aga kehva suhtumist välja vabandada ei saa ega ole mõtet.

Nii oli ka selle esimese suhtega. Praeguseks olen ma aru saanud, et mul on korraga vaja katkematut armastuse väljanäitamist ja samal ajal oma isiklikku ruumi. Ei teagi, kuidas mul on lõpuks õnnestunud leida säärane mees, kes sellist kunsti valdab, aga ühelt tiinekalt noormehelt oleks tookord olnud seda palju oodata.

Meie suhte katkimineku põhiline põhjus oli see, mis vanainimesed armastavad öelda: ega esimene armastus püsima jää. Ma tean, et on erandeid, ja tõesti äge, et on ka selliseid paare, kes jäävad oma esimeste peikade-prutadega kokku, aga aus olles on see siiski harv juhus.

Kui me lahku läksime, oli mul küll selline tunne, et mu maailm on otsa saanud, sest ma ei osanud ennast isegi kuidagi defineerida, meie olime ju «Sillu ja Mallu». Ma teadsin enam-vähem, mida ma järgmisest suhtest tahan, aga kuidas seda «muinasjuttu» leida, seda ma ei teadnud.

Kas sa pigem olid selline «saan endale iga poisi, keda tahan» tüüp või vastupidi?

Ma arvan, et oli (ja on siiani) väga palju neid, kes ei taha minuga tegemist teha. Minu õnn on olnud see, et keda mina olen väga tahtnud, neile olen ka mina meeldinud. Ühe erandiga, millest ma kohe juttu teen.

Kas suhtled praegu oma eksidega?

Kui tänaval näeks, siis tere ikka ütleks, aga südamesõbrad ei ole kellegagi.

Malluka mallike:

Kui sa tunned ennast üksikuna, ära maga paljude võõraste meestega. Hiljem oled sa lihtsalt see üksik eit, kes on maganud paljude võõraste meestega. Ja kasuta kondoomi, jumala eest!

***

Malluka raamatuesitlused toimuvad:

  • 23.05 kell 18.00 Pärnu Keskuse Apollos
  • 24.05 kell 17.00 Saaremaa Auriga Keskuses
  • 27.05 kell 17.00 Tartu Kaubamaja Apollos
  • 28.05 kell 18.00 Tallinna Solarise Apollos
  • 31.05 kell 17.00 Rakvere Kroonikeskuses
Tagasi üles