Marju Karin värskes raamatus: ma ei viitsi petmistega tegeleda. See on tüütu ja pole ka vajalik

Marju Karin.

FOTO: Erakogu

Loe katkendit Marju Karini raamatust Naine. Otse ja ausalt», mis on vastulöök Jesper Parve raamatule «Mees. Otse ja Ausalt». See raamat on mõeldud kõigile, kes arvavad teadvat, milline on «õige naine». See on raamat neile, kes kardavad otsuseid vastu võtta ja neile, kes kardavad elada.

Mehed

Ma pean alustama sellest, et kõik minu elust läbi jooksnud mehed on alati olnud toetavad ja head. Mul ei ole olnud vägivaldseid suhteid ja mul pole olnud ka halbu mehi. Mul pole isegi olnud koledaid mehi. Pean mainima ka seda, et minu kogemused lähisuhetes piirduvad vaid eesti rahvusest meestega. Mõned vene keelt kõnelevad härrased on küll austust avaldanud, aga nendega ei ole klappinud see olemine ja suhtlemine mulle kohe algusest peale. Muudest rahvustest meesterahvastega suhteid ei ole mul aga üldse olnud. Nad on alati tundunud mulle kuidagi võõrad – võõra keele ja kultuuriruumiga. Nii et ei ole tekkinud isegi pisikestki kihelust nendega. Loomulikult igasuguseid kekutisi ja muidu kloune on palju nähtud, aga need olen ma tavaliselt kiirelt sõrmede vahelt läbi pudistanud. On olnud vahvaid ja vähemvahvaid kohtumisi meesterahvastega mu elus. Mõnda neist isegi ei mäleta ja osasid ei peagi mäletama. Mul on targematki oma mäluruumis hoiustada.  

Mulle meeldib Eesti mehe stoilisus ja rahu. Ma ei armasta näiteks seda, kui mulle tuuakse iga päev lilli. Ma lihtsalt ei saa aru, miks lilled peavad asjatult surema. Ma ju ei söö lilli ja miks nad peaksid seal kurvalt vaasis nädalaid haisema. Mulle meeldib see, kuidas Eesti mehed on natuke tahumatud ja ka nende flirtimisoskused on tihtipeale veel primitiivsemad, aga selles ongi kogu mängu võlu. Ma usun puhtast südamest, et jah, mees ja naine saavad olla ka niisama sõbrad. Sest mul endal on palju meestest sõpru ja nii on olnud läbi mu elu – alates kooliajast, kuni töökohtadeni, kus ma olen töötanud. Paljudel juhtudel on aga inimeste ajud nii väikesed ja arvatakse, et ilma kepi ning armastuseta meest ja naist ühes ruumis koos ette kujutada pole võimalik. Näiteks mind on isegi meeskolleegide naiste poolt kolmekesi välja kohvile kutsutud, kuna arvati, et mul on kõigi nende kolmega korraga suhe. Ma pidin seal laua taga naermisest krambid saama – ise nii haritud naised, aga maailm seal pea sees nii imetilluke. Nad ei suutnud aru saada muidugi, kas naeran nende üle või enda elu üle. Muide, ma alati naerangi kõvasti ja suurelt. Aga see ei tähenda, et ma su meest panen. 

Aga miks mehed vahel otsivad teise naise sõprust? Ärge muretsege, naised, see ei ole enamasti soov minna ära pere juurest või soov selle sõbrannaga magada. Vahel mehel otsivadki lihtsalt sõpra ning naine sõbrana on mehele kindlasti palju parem nõuandja kui naine, kellega ta magab. Sest siis saab mees rääkida, rääkida asjadest, mida kodus oma naisega või meestega saunas omavahel arutada ei saa. Kuna meestel on vaja, et keegi neid kuulaks ilma hukkamõistuta, valivad mehed suhetest arutlemiseks just naisest sõbra. Mulle pole kunagi mu elukaaslased meessõpru keelanud, sest ise nad ei viitsi enamasti minuga linnapeale kondama tulla ja on ju tore, kui ma saan oma peod turvalises ja lõbusas seltskonnas peetud. Minu pärast ei pea ka muretsema, sest ma ei viitsi petmistega tegeleda. See on tüütu ja pole ka vajalik. Ka praegu on mu elus mitmeid mehi, kellega asju arutada ning minu eksabikaasad on jäänud samuti mulle väga lähedasteks sõpradeks, kellega ma saan mõnusalt napsu koos teha, maailma asju arutada ja nendega koos südamest naerda.

***

Marju Karin esitleb raamatut «Naine. Otse ja ausalt» 30. jaanuaril kell 18 Solarise Apollos ning 06. veebruaril kell 18 Tartu Kaubamaja Apollos. Tallinna esitluselt teeb Postimees ka otseülekande. Vaata lähemalt siit!

Tagasi üles