L, 13.08.2022

Karl Martin Sinijärv soovitab uut julget luulet

Karl Martin Sinijärv
Karl Martin Sinijärv soovitab uut julget luulet
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Natalja Nekramatnaja, «Sinine pojeng».
Natalja Nekramatnaja, «Sinine pojeng». Foto: Raamat

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugemiseks Natalja Nekramatnaja debüütkogu «Sinine pojeng».

Sai kirjutet, kuidas Sandra Jõgeva kirjutas ootamatult ja muudmoodi. Mulle tundub, et kui Jõgeva kirjutaks luuletusi, siis kukuks välja mõnevõrra teistsuguse taustaga Natalja Nekramatnaja. Kõik see lõhk ja pauk ja rebestav romanss on omas otseütlemises ja verisiiras kuvaloomes «Sinise pojengi» sees olemas.

Jah, Nekramatnaja tuleb sel sajandil noorte kurimemmede poolt jõuliselt täidetud nišis endale ruumi tegema. Ees ootavad Triin Tasuja, Sveta Grigorjeva, Andra Teede, Maarja Pärtna ja veel mitmed ja mitmed. Ometi usun, et koha ta leiab ja üpriski prominentse sellise.

Nekramatnaja luules on põhjalikku loomekaosesse paisatud religioossed allusioonid, slaavi kultuuritaust, ausameelne Eesti-pildistus, lapsepõlv ja tänapäev. Kohati jürgenroostelikult vohav, ajuti etteaimatav omis purtsahtustes, ent läbivalt ja meeliülendavalt ja eeskätt omal moel vabastav. Teisel moel südamlik ja arusaadav. Kui esmase kaitsekilbi lugejana maha söandad võtta, jätta kohe turri tõmbumata ja lasta end vahelduseks väheke rünnata. Need on ju kõigest sõnad.

Samas – need on sõnad! Sõna ei ole tühiasi, kuigi naljaasi võib ta heades kätes olla küll. Ja toda tõsiasja tasub sõnaga ringi käival inimesel alati meeles pidada. Oht lasta vägisõnadest vägi välja ning muuta need märkamatult tühi- või sidesõnadeks on tegelikult üks suur ja ohtlik oht. Pigem vähem, aga paremini, tahaksin öelda, ent päris hästi ei saa, kuna just sõnarohketes huugamistes paistab – mõnevõrra soomeluulelikult – autori tulevane tugevus. Aga ega siin lõtva teksti olegi. See raamat nõuab pingutust, kuid põhjendatult.

Märksõnad
Tagasi üles