P, 27.11.2022

Ajakirjanik uues raamatus: depressiooni ja ärevushäirete kasvu põhjus ei ole meie peas. Asi on maailmas

Linda Pärn
, raamatuportaali toimetaja
Ajakirjanik uues raamatus: depressiooni ja ärevushäirete kasvu põhjus ei ole meie peas. Asi on maailmas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Foto: Shutterstock

Loe katkendit Johann Hari raamatust «Katkenud sidemed. Depressiooni tegelikud põhjused ja ootamatud lahendused». Tõlkinud Ülle Jälle.

Johann Hari, «Katkenud sidemed. Depressiooni tegelikud põhjused ja ootamatud lahendused».
Johann Hari, «Katkenud sidemed. Depressiooni tegelikud põhjused ja ootamatud lahendused». Foto: Kirjastus Pegasus

Auhinnatud ajakirjanikku Johann Harit painas lahendamata müsteerium. Miks olid depressioon ja ärevus aastatega üha levinumaks mureks muutunud. Küsimusel leidus ka isiklik põhjus: Hari oli nende küüsis vaevelnud teismeliseeast saati. Arsti pakutud lahendused tõid küll ajutist leevendust, kuid sügav hingeline valu ei kadunud.

Täiskasvanuna asus Hari 60 000 kilomeetri pikkusele teekonnale ümber maailma, et vestelda juhtivate asjatundjatega selle üle, mis põhjustab nende arvates depressiooni ja ärevushäireid ning mis neid leevendab. Ta sai teada, et neil haigustel leidub üheksa erinevat teaduslikult tõestatud põhjust ning sellest teadlikuna jõuab täiesti teistmoodi lahenduseni, mis pakub tõelist lootust.

Johann Hari on auhinnatud briti ajakirjanik ja näitekirjanik. Ta oli Independenti ja Huffington Posti kolumnist, kelle töid on avaldatud ka New York Times, Los Angeles Times, Le Monde, El Mundo, Guardianis ning paljud teised juhtivad väljaanded.

***

Hakkasin seda raamatu kirjutama kolm aastat tagasi, sest mulle pakkusid huvi mõned müsteeriumid – kummalised asjad, mida ma ei osanud põhjendada lugudega, mida olin nii kaua kuulutanud, ja millele ma tahtsin vastuseid.

Esimene müsteerium on selline. Ühel päeval, kui olin juba aastaid tablette neelanud, istusin oma terapeudi kabinetis ja rääkisin sellest, kui tänulik ma olen antidepressantide olemasolu ja selle eest, et need mu enesetunde paremaks teevad. «Kummaline,» ütles tema. «Mulle tundub, et sa oled ikka tõsises depressioonis.» Olin hämmeldunud. Mida see tähendama peaks? «Noh,» vastas tema, «sa oled suure osa ajast emotsionaalses stressis ja see ei erine eriti sellest, millisena sa kirjeldasid oma seisundit enne, kui ravimeid võtma hakkasid.»

Selgitasin talle kannatlikult, et ta ei mõista – depressiooni põhjustab madal serotoniinitase ja ma tõstan seda tableti abil. Mis väljaõpe neil terapeutidel üldse on, imestasin ma.

Aastate jooksul tõstatas ta aeg-ajalt seda teemat uuesti. Ta mainis asjaolu, et kuigi ma usun, et suurem ravimidoos lahendab minu probleemi, ei klapi see faktidega, kuna ma olin enamasti ikka masenduses ja depressioonis ning kannatasin ärevushäirete all. Tõmbusin pahase ja üleolevana eemale.

Kulus aastaid, enne kui ma viimaks kuulsin seda, mida ta öelda üritas. Kolmekümnendatesse eluaastatesse jõudes oli mind tabanud omamoodi negatiivne ilmutus – vastupidine sellele, mille olin saanud palju aastaid tagasi Barcelona rannas. Olenemata sellest, kui suure doosi antidepressante ma võtsin, kurbus sai neist alati võitu. Tekkis ilmselt keemilise kergenduse mull ja seejärel oli näriv masendusetunne tagasi. Mul ilmnesid taas korduvad painavad mõtted, mis ütlesid, et elu on mõttetu, kõik, mida sa teed, on mõttetu, kogu see asi on üks kuradima ajaraisk. See oli lõputu ärevushoo monotoonne ümin.

Seega esimene müsteerium, mida ma mõista tahtsin oli: kuidas ma saan ikka olla depressioonis, kui võtan antidepressante? Ma tegin kõike õigesti ja ikka oli midagi valesti. Miks?

Minu perekonnaga on viimastel aastakümnetel juhtunud üks veider asi. Mäletan lapsepõlvest köögilaual tabletipurke, mis ootasid seal, arusaamatud valged sildid peal. Olen ennegi kirjutanud oma suguvõsas eksisteerivast ravimisõltuvusest ja kuidas üks minu varasemaid mälestusi on katsed üht oma sugulast üles äratada, aga ta ei ärganud. Kui ma olin väga väike, ei domineerinud meie elus keelatud ravimid, vaid need, mida arstid välja kirjutasid – vana kooli antidepressandid ja rahustid nagu vaalium, keemilised abivahendid, mis aitasid päeva üle elada.

Aga see pole see veider asi, mis meiega juhtus. Veider on see, et minu suuremaks saades jõudis lääne tsivilisatsioon minu perekonnale järele. Kui ma lapsena sõprade juures külas käisin, panin tähele, et nende peredes ei võta keegi hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi juurde tablette. Mitte keegi polnud rahustite või ergutite mõju all ega antidepressioonis. Sain aru, et minu perekond on ebatavaline.

Vähehaaval panin aastate möödudes tähele, et inimeste elus oli aina rohkem tablette, kõik retseptiga välja kirjutatud, heaks kiidetud, soovitatud. Praegu on need kõikjal meie ümber. Umbes iga viies USA täiskasvanu tarvitab mingi psühhiaatrilise probleemi tõttu vähemalt ühte ravimit, peaaegu iga neljas keskealine naine USA-s tarvitab antidepressante, umbes iga kümnes poiss Ameerika keskkoolides saab kanget ergutit, et ta suudaks keskenduda. Sõltuvus legaalsetest ja kangetest ergutitest on nüüd sedavõrd levinud, et valgenahaliste meeste keskmine eluiga langeb USA-s esimest korda rahuajal. Need tagajärjed on jõudnud kõikjale läänemaailmas – näiteks selle raamatu lugemise ajal võtab iga kolmas prantslane legaalset psühhotroopset uimastit, nagu antidepressandid, ent Euroopa suurim on nende tarbijate osakaal Ühendkuningriigis. Sellest pole pääsu – kui teadlased analüüsivad lääneriikide veekogusid, leidub neis alati antidepressantide jääke, kuna neid tarbivaid ja väljutavad nii paljud inimesed, et neid ei ole võimalik meie igapäevasest joogiveest välja filtreerida. Me oleme sõna otsese mõttes neid ravimeid täis.

See, mis kunagi tundus hirmutav, on muutunud normaalsuseks. Sellest eriti rääkimata oleme leppinud sellega, et suur hulk inimesi meie ümber on nii tugevas stressis, et tunnevad vajadust iga päev kangeid kemikaale tarbida, et see neid tasakaalus hoiaks.

Teine mind piinanud müsteerium oli: miks on nii paljud inimesed depressioonis ja ärevushäirete küüsis? Mis on muutunud?

Kui olin kolmekümne ühe aastane, avastasin end esimest korda täiskasvanuelu jooksul keemiliselt paljana. Olin peaaegu kümme aastat eiranud oma terapeudi leebeid meeldetuletusi, et olen ravimitest hoolimata ikka depressioonis. Alles pärast isikliku elu kriisi – kui tundsin end kohutavalt ega suutnud sellest tundest enam vabaneda – otsustasin teda kuulda võtta. See, mida ma olin pikka aega üritanud, ei aidanud – nii vähemalt tundus. Ja kui ma oma viimased Paxili tabletid vetsupotist alla lasin, avastasin need müsteeriumid end ootamas nagu lapsed rongijaamas perroonil, kes ootavad, et neile järele tuldaks, et ma neid märkaksin. Miks ma olin ikka depressioonis? Miks on minusuguseid nii palju?

Ja ma sain aru, et kõige selle kohal rippus kolmas müsteerium. Kas minus ja paljudes teistes minu ümber on midagi muud peale ajukeemia, mis on depressiooni ja ärevushäired põhjustanud? Ja kui nii, siis mis see on?

Lükkasin siiski asjaga tegelemist edasi. Kui sul on oma valu kohta mingi lugu tekkinud, ei taha sa seda kuidagi muuta. See oli nagu rihm, mille ma olin oma ärevuse külge kinnitanud, et seda ohjeldada. Kartsin, et kui ma seda lugu, mida olin nii kaua uskunud, muutma hakkan, saab valust nagu ahelaist pääsenud loom, mis tungib mulle kallale.

Mul tekkis aastate jooksul kindel muster. Hakkasin neid müsteeriumeid uurima – lugesin teadustöid ja rääkisin teadlastega, kes olid need kirjutanud –, aga tõmbusin alati tagasi, sest see, mida nad ütlesid, ajas mu segadusse ja tekitas veel tugevamat ärevust. Keskendusin hoopis ühe teise raamatu kirjutamisele – «Chasing the Scream: The First and Last Days of the War on Drugs». Seda on totter öelda, aga mul oli lihtsam intervjueerida Mehhiko narkokartellide palgamõrtsukaid kui analüüsida depressiooni ja ärevushäirete põhjuseid. Oma emotsioonide – mida ma tunnen ja miks ma nii tunnen – loo torkimine tundus minu jaoks ohtlikum.

Viimaks otsustasin, et ma ei või seda enam kauem eirata. Võtsin kolme aasta jooksul ette rohkem kui kuuekümne tuhande kilomeetrise rännaku. Tegin üle maailma rohkem kui kakssada intervjuud mõnede maailma mõjuvõimsamate sotsiaalteadlastega, inimestega, kes olid olnud sügavas depressioonis ja kannatanud ärevushäirete all, ning inimestega, kes olid sellest paranenud. Sattusin paikadesse, mida poleks osanud uneski näha – amišite külla Indianas, Berliini kortermajade rajoonis meelt avaldanud elanike juurde, Brasiilia linna, mis oli ära keelanud reklaamid, Baltimore’i laborisse, kus aidati inimestel oma traumasid lahata täiesti ootamatul moel. See, mida ma teada sain, sundis mind oma lugu radikaalselt muutma – iseenda ja stressi osas, mis levib meie kultuuris nagu kulutuli.

Tahan kohe alguses selgeks teha kaks asja, mis mõjutavad keelt, mida ma raamatus kasutan. Mõlemad üllatasid mind.

Arst ütles mulle, et mul on depressioon ja tõsised ärevushäired. Olin arvanud, et need on kaks eri asja ja nii oli neisse suhtutud need kolmteist aastat, mil ma nende tõttu tablette neelasin. Uurimistööd tehes märkasin midagi kummalist. Kõik, mis süvendab depressiooni, süvendab ka ärevushäiret, ja vastupidi. Need paisuvad ja leevenevad koos.

See tundus veider ja ma hakkasin sellest aru saama alles siis, kui vestlesin Kanadas psühholoogiaprofessori Robert Kohlenbergiga. Ka tema arvas kunagi, et depressioon ja ärevushäire on kaks eri asja. Neid uurides – nüüdseks juba rohkem kui kakskümmend aastat – avastas ta enda sõnul, et «andmed viitavad sellele, et need pole eristatavad». Praktikas «diagnoosid, eriti depressioon ja ärevushäire, kattuvad». Vahel on üks tugevam kui teine – sul võib sel kuul olla rohkem paanikahoogusid ja järgmisel kuul nutad palju. Arusaam, et need kaks seisundit on sama erinevad kui näiteks kopsupõletik ja luumurd, ei tekkinud ju tõendite põhjal. Kohlenberg on tõestanud, et see asi on «segane».

Roberti väited on teaduslikus debatis olnud domineerivad. Viimastel aastatel on Riiklik Terviseinstituut – peamine organisatsioon USA-s, mis rahastab meditsiiniuuringuid – lõpetanud nende uuringute rahastamise, mis peavad depressiooni ja ärevushäireid kaheks eri diagnoosiks. «Nad tahavad midagi realistlikumat, mis vastab sellele, millised on inimesed tegelikus kliinilises praktikas,» selgitab ta.

Minu jaoks hakkasid depressioon ja ärevushäired meenutama sama loo kaverit, mida esitavad erinevad bändid. Depressioon on melanhoolse emobändi kaverversioon ja ärevushäire kriiskava heavy-metal-bändi kaverversioon, aga noodid on samad. Need pole identsed, aga need on omavahel tihedasti seotud.

Teine asi tuleneb samuti sellest, mida ma sain teada depressiooni ja ärevushäirete üheksat sümptomit uurides. Kui ma kunagi varem depressioonist ja ärevushäiretest kirjutasin, alustasin sellise selgitusega: ma ei räägi kurbusetundest. Kurbus ja depressioon on kaks eri asja. Depressioonis inimese jaoks pole midagi vihaleajavamat kui kuulda soovitust olla rõõmsam või väikeseid toredaid lahendusi, nagu oleks tal lihtsalt halb nädal. See on umbes sama tunne, kui sul kästaks tuju tõsta tantsimisega, kui mõlemad jalaluud on murtud.

Aga tõendeid uurides märkasin midagi, mida ei saanud eirata. Põhjused, mis viivad osa meist depressiooni ja põhjustavad tõsiseid ärevushäireid, on samal ajal need, mis teevad veel suurem hulga inimesi kurvaks. Selgub, et kurbuse ja depressiooni vahel on seos. Need on siiski kaks eri asja – nagu on eri asjad autoavariis sõrmest või käest ilma jäämine ning kukkumine tänaval on erinev kaljult alla kukkumisest, aga need on seotud. Depressioon ja ärevushäired – nagu ma teada sain – on selle noole kõige teravamad servad, mis on torgatud meie kultuuris peaaegu kõigi sisse. Sellepärast tundub see, mida ma kirjeldama hakkan, tuttav ka neile, kes ei ole depressioonis ega kannata tugevate ärevushäirete all.

Seda raamatut lugedes otsi palun välja ja loe ka teaduslikke uuringuid, millele ma viitan, ja püüa suhtuda neisse sama skeptiliselt nagu mina. Löö asitõendeid. Vaata, kas need lähevad katki. Panused on liiga kõrged, et sellest valesti aru saada, sest ma olen hakanud uskuma midagi, mis alguses oleks mind vapustanud.

Olin uskunud depressiooni kohta kahte lugu. Esimesed kaheksateist eluaastat arvasin, et see «kõik on mu peas kinni» – ehk et see pole päris, vaid ettekujutus, võlts, piinlik asi, nõrkus. Siis uskusin järgmised kolmteist aastat, et see «kõik on mu peas kinni» väga teistmoodi – et asi on aju talitlushäires.

Mingil hetkel sain ma aga teada, et kumbki lugu pole tõsi. Depressiooni ja ärevushäirete kasvu põhjus ei ole meie peas. Avastasin, et asi on suuresti maailmas ja selles, kuidas me elame. Sain teada, et depressioonil ja ärevushäiretel on vähemalt üheksa tõestatud põhjust (mitte keegi pole neid siiani niimoodi kokku viinud) ja paljud neist tekivad meie ümber, tekitades meis palju halvema enesetunde.

See polnud minu jaoks lihtne teekond. Nagu näed, klammerdusin ma oma vana loo külge, et depressiooni põhjustab mu vigane aju. Ma võitlesin selle nimel. Keeldusin pikka aega nägemast tõendeid, mida mulle näidati. See polnud mõnus sujuv üleminek teistsugusele mõtteviisile. See oli võitlus.

Ent kui me jätkame nende vigade tegemist, mida oleme teinud nii kaua aega, jääme sellisesse seisundisse lõksu ja see ainult süveneb. Tean, et alguses võib depressiooni ja ärevushäirete põhjuste kohta lugemine olla heidutav, sest need on meie kultuuris väga sügavale juurdunud. See heidutas ka mind, aga ma tegin selle teekonna läbi ja sain aru, mis ootab mind selle lõpus – tõelised lahendused.

Kui ma viimaks taipasin, mis toimub – minu ja paljude minusugustega –, sain aru, et meid ootavad tõelised antidepressandid. Need ei ole keemilised antidepressandid, mis pole paljusid meist nagunii eriti aidanud. Need ei ole ravimid, mida saab osta ja sisse võtta, aga need võivad olla tõelise valust vabanemise teekonna algpunktiks.

Märksõnad
Tagasi üles