:format(webp)/nginx/o/2022/02/16/14369907t1h546e.jpg)
Kui juba midagi nii head on inimkonnas välja mõeldud, nagu raamat, siis seda tuleb põlvest põlve vääriliselt kohelda, et see rõõmustaks inimkonda edasi veel pikalt. Seda hirmu täna õnneks ei olegi, et raamat ära kaoks, aga et paberraamat kunagi on nišitoode, pole võimatu.
Tegelikult tuleb väärtustada ennekõike neid, tänu kellele raamat saab elujõus eksisteerida ning mis peatähtis - igakülgselt areneda. Ei, need ei ole ainult kirjanikud! Iga kirjaniku selja taga on terve meeskond, nagu suusasportlase selja taga seisab terve määrdetiim, pluss füsioterapeudid, toitumisnõustajad, reisikorraldajad jne… Tiimitöös tuleb igaühel täita oma ülesannet, et «toode» tervikus oleks konkurentsivõimeline.
Raamatute tiimis näib töö olevat veidi keerulisem, sest tehes kõike parimal viisil, võib raamat ikkagi tuhandete raamatute hulka ära kaduda. Möödunud aastal anti vaid Eestis välja ligi 4000 teost. Selline tulemus iseloomustab ka kogu seljataha jäänud kümnendit.
Kust kõik alguse sai?
Kauneimaid raamatuid on valitud aastast 1958, mil korraldati esimene 25 kaunimat raamatut konkurss. Otsisin need rahvusraamatukogust üles ja esimeste tunnustatute hulka oli valitud A. Dumas «Kolm musketäri», mida oli illustreerinud eesti kunstnik R. Kaljo.
«Kolme musketäri» kõrvale pääsesid end kauneimatena näitama nii «Eesti rahvanaljandid» kui «Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon Eestis». Kokku tõsteti esile 25 kauneimat raamatut, aga kas esialgsetest eesmärkidest kinni pidades ja raamatu kujunduslikku poolt koos selle tervikuga hinnates, on kaheldav konkursi ajalugu uuriva Edith Hermanni magistritöö alusel.
:format(webp)/nginx/o/2022/02/16/14369909t1h3693.jpg)
Esimesel konkursil andis žürii igale raamatule kokkuvõtva hinnangu ja tõi esile kunstilise kujunduse, trükitehnilise teostuse head ning vead ja andis soovituse nende parandamiseks. Eesti Rahvanaljandid kui auhinnatud teose kaanepildi kohta on kirjutanud 1958. aasta žürii, et pildi kompositsiooni diagonaalsus on oma dünaamikas hea. Žürii on kriitiline aga sisukülgede osas. Laotud on kulunud matriitsidega ja kasutatud mitut liiki kirja ja päisliistujooned on kulunud.
Konkursi algataja ja esimene korraldajana on ajaloos kirjas Polügraafiatööstuse ja Kirjastuste Teadusliktehniline Ühing. Aastal 2021 korraldasid konkursi Eesti Kirjastuste Liit, Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Kujundusgraafikute Liit, Eesti Lastekirjanduse Keskus ning Eesti Trüki- ja Pakenditööstuse Liit.
64 aastat hiljem peale esimest konkursi, on kauneimate raamatute konkurss elujõudu täis. Žürii kokkuvõttest kõlama, et 2021. aastal oli päris keeruline midagi suurt raamatute tegijatele ette heita. Kauneimaid raamatuid ja lasteraamatuid sisaldav kataloog toob välja teoste tugevusi, nagu nõrkusi enam polegi. Küllap oli, aga eks ongi paras katsumus kokku leppida, mis on nõrkus ja tugevus, kui raamatuillustratsioon ja kujundamisekunst on teose igati silmasõbralikuks disaininud.
Nüüd, kui raamatukunst pakub poeriiulitel ja raamatukogude riiulitel palju rõõmu, kõlab stsenaarium, et paberraamatust võib saada nišitoode isegi hirmutavalt. Tõsi, keskkonnasäästlikkuse pooldajana oleks jällegi hea, kui paberile jõuab tulevikus vähem teoseid ja me harjume ekraanilt lugemisega. Väidetavalt saavad 3 inimest vajaliku hapniku ühelt puult ja ühe A4-lehe valmistamiseks kulub 10 liitrit vett.
Kuid olles hoidnud käes mõnda raamatuiludust, ei tahaks, et selline rõõm inimsilmale ära kaoks. Tore, kui väärtustatakse traditsioonilisi raamatuid ja lastakse tegijatel omavahel mõõtu võtta ning publik saab võimaluse näha raamatuid ilu vaatenurga alt. Ja kuna raamat on sama mitmekülgne tegelane nagu tema looja inimene ise, tulebki teda väärtustada samuti mitmete parameetrite kaudu.
Guuglike aga iluparameetrites meile vastust anda ei saa. See saab aidata jõuda kauneimate raamatute väljapanekuteni. Kõige värskemaid konkursside tulemusi suurtele inimestele ja lastele mõeldud kategoorias näeb aga fotoalbumist.
/nginx/o/2022/02/16/14369898t1h91b5.png)
Mida arvavad konkursist raamatud ise?
Kauni välimuse tõttu auhinnatud teosed ootavad laual väljasõitu näitusele. Üks kaunitest 25 seast alustab optimistlikult:
«Hei, kaunid, varsti lähme väljasõidule. Kas vaim on valmis?»
«Kas see isekas pole, et me end ilusatena esitlema läheme? Kõik raamatud on omamoodi ilusad.»
«Kui mina endasse vaatan, olen ma täiesti kindel, et žürii tegi tänavu väga head tööd.»
«Mõnel on ikka väga hea enesehinnang.»
«Mis mul viga siis on? Lehekülgi 300, ei ole liiga paks. Olen värviline, rõõmus, ridade vahele on jäetud piisavalt ruumi. Reapoolitused tehtud väljapeetud filigraanse tunnetusega. Ja vaata mu illustratsioone! Silm saab korralikult nuumatud.»
«Ega sul otseselt midagi viga ei ole, aga minu meelest peaks raamatud ilusaks muutma ennekõike sisu.»
«Väline ja sisemine ilu kuuluvad kokku nagu sukk ja saabas. Kui ühte pole, ei paista teine välja.»
«Aga kui me end näitusel ilusatena esitlema peame, anname endast vale signaali.»
«Millise siis?»
«Üsna kergemeelse.»
«Huvitav mõte!»
«See võib kahjustada raamatute mainet.»
«Aga mismoodi saab siis ilu päästa maailma, kui see peaks peitu jääma?»
«Peitu ei pea midagi jääma, aga rõhk peab olema harmoonial.»
«Harmoonilise raamatu konkurss? Kõlab nagu missivõistlus täidlastele. Mina kavatsen olla kaunis uhkusega. Kõik kaunid pääsevad maailma kauneimate raamatute konkursile.»