Kustas Budrikas

Mida arvavad konkursist raamatud ise?

Kauni välimuse tõttu auhinnatud teosed ootavad laual väljasõitu näitusele. Üks kaunitest 25 seast alustab optimistlikult:

«Hei, kaunid, varsti lähme väljasõidule. Kas vaim on valmis?»

«Kas see isekas pole, et me end ilusatena esitlema läheme? Kõik raamatud on omamoodi ilusad.»

«Kui mina endasse vaatan, olen ma täiesti kindel, et žürii tegi tänavu väga head tööd.»

«Mõnel on ikka väga hea enesehinnang.»

«Mis mul viga siis on? Lehekülgi 300, ei ole liiga paks. Olen värviline, rõõmus, ridade vahele on jäetud piisavalt ruumi. Reapoolitused tehtud väljapeetud filigraanse tunnetusega. Ja vaata mu illustratsioone! Silm saab korralikult nuumatud.»

«Ega sul otseselt midagi viga ei ole, aga minu meelest peaks raamatud ilusaks muutma ennekõike sisu.»

«Väline ja sisemine ilu kuuluvad kokku nagu sukk ja saabas. Kui ühte pole, ei paista teine välja.»

«Aga kui me end näitusel ilusatena esitlema peame, anname endast vale signaali.»

«Millise siis?»

«Üsna kergemeelse.»

«Huvitav mõte!»

«See võib kahjustada raamatute mainet.»

«Aga mismoodi saab siis ilu päästa maailma, kui see peaks peitu jääma?»

«Peitu ei pea midagi jääma, aga rõhk peab olema harmoonial.»

«Harmoonilise raamatu konkurss? Kõlab nagu missivõistlus täidlastele. Mina kavatsen olla kaunis uhkusega. Kõik kaunid pääsevad maailma kauneimate raamatute konkursile.»

Guuglike, guuglike mu arvutis, milline on kauneim raamat meie maa peal?

Nende nippide abil trikitad aju uskuma, et sulle meeldib joosta