:format(webp)/nginx/o/2021/10/22/14157000t1h405c.jpg)
Kirjanik Paavo Kanguri uus ajalooline põnevik «12 rüütlit ehk Lembitu poja tagasitulek» viib lugeja seiklema varakeskaegsesse Eestisse, Euroopasse ning Jeruusalemma kuningriiki, kus palgasõduritena teenivad leiba Eesti vanemate pojad. Autor avab lühikeses usutluses raamatu tausta ja räägib ka oma uutest plaanidest.
Kas Lembitu poeg tuleb tagasi?
Kindlasti oli Lembitul rohkem poegi kui Meelis! Täpsemalt piiritleb ajajoon aastatega 1236-1250. Muistne vabadusvõitlus on üle kasvanud Taani kuningriigi ja Liivi ordu konfliktiks mõjupiiride pärast. Vatikan on lähetanud Eestimaale pooli lepitama paavsti legaadi Modena Wilhelmi ja tema ihukaitsjatena saabuvad maale kaksteist munkrüütlit, kes on hariduse saanud Euroopas. Nad on sündinud aastatel kui Sakala vanem Lembitu veel mõõka teritas. Piiskop Albert oli võtnud nad pantvangiks eestlaste vanematega alla kirjutatud lepingute kinnituseks.
Miks selline ajajoon?
Mind on alati huvitanud, mis sai Eesti vanemate pandiks antud poegadest. Ma toon nad tagasi Eestisse ja siis saadan Euroopat tabanud lahingumöllu. Me peame Liivimaa Kroonikat erandlikuks ajaloo dokumendiks, mis peegeldab ainsana siinkandis toimunud ristimist tule ja mõõgaga. Samas oli ristisõda tol ajal tavapärane sündmus ja meetod, mida sai osta ja ka ilmselt tuli esitada paavstiriigi administratsioonile aruanne ehk raport.
Liivi ordu ristirüütleid on Eesti kirjanduses kujutatud võitmatutena, kui Mait Metsanurga «Ümera jõel» väljaarvata, kui praktikas löödi kogu see seltskond maha Saule lahingus aastal 1236. Vähemalt Taani aladel Põhja-Eestis toimus integreerumine. Ma ei usu, et friisi ja taanikeelne Tallinn oleks ellu jäänud ilma koostööta kohalikega. Lõuna-Ameerika koloniseerimisest on teada, et 98 protsenti sisserännanuid ja migrante suri maha esimese kolme aastaga ja valdavalt haiguste tõttu.
Ristirüütlite ja muinaseestlaste võitlus on ikooniline peatükk kodumaa ajaloos? Mis neist poistest saab?
Peab raamatust lugema. Andreas, Ivo, Jakob, Johannes, Karl, Luukas, Mattheus, Otto, Paul, Peeter, Timo ja Toomas on oma kooliaastad veetnud Segebergi kloostris ja varasemat noorust mäletavad ähmaselt. Kuid raamatutarkuse omandamise asemel on nad peamiselt lihvinud mõõgavõitluse oskusi. Ühelt poolt on neid kasvatud ja haritud eurooplastena, teisalt tunnevad nad end oma kodumaal võõrana, mittesoovitutena. Väliseestlasi pole ju ka tänases Eestis eriti löögile lastud.
Hillar Palametsa kooliõpiku järgi on tohutu tühimik Eesti ajaloos Tartu langemisest 1224 kuni Jüriöö ülestõusuni, kuid ma nii ei arva!
Enn Kippeli tuntuks kirjutatud Meelis «Lembituvitš» langes Tartu linnuse kaitsmisel koos vürst Vjatškoga. Sinu kangelane Luukas Lembitupoeg sõidab aga koos ristirüütlitega Saule lahingusse?
Me peame arvestama, et kirjanik Enn Kippeli «Meelis» ilmus aastal 1941 kui kogu Eesti Vabariigi relvaüksused, umbes 7000 meest ja lisaks tuhanded ja tuhanded mobiliseeritud nagu Georg Karlovitš Ots, Raimond Valgre, Hardi Tiidus olid üleviidud väikeste kavaluste abil punaarmee koosseisu. Siis oli vaja sellist tubli näidiseestlast, kes koos venelastega võitleb saksa röövvallutajate vastu. Kuna Vabadussõjas võideldi ka koos venelastega, täpsemalt vene-valgetega, siis ehk polnud see väga võõras idee tol hetkel!
Mina mäletan 1990ndaid, kui eestlased oli valmis taas viskama eesti keele prügikasti ja kollektiivselt üle minema inglise keelele ja kui iga inglisekeelne kapitalist, kelle vanalinna majas end meelsasti presenteeriti, oli taevakingitus Eesti poliitikule. Mäletan, et rääkisin aasta alguses ühe Eesti professoriga, kes kurtis, et ülikoolil pole raha, et lugeda eriala nii inglise kui ka eesti keeles ning ilmselt langeb valik inglise keele kasuks, sest siis saab teenindada vähemalt haridusturiste. Kummaline aeg, tahame venelastest tahuda eestlased, aga ise minna kiirkorras üle inglise keelele.
Kas on veel kavatsusi ajaloolise romaani osas?
Ma olen mõelnud Teise maailmasõja peale, kuid see teema on liiga politiseeritud ja vabadusvõitlus laskurkorpuse vormis on asendunud teooriaga vabadusvõitlusest Saksa vormis. Sel ajal kui oli Sinimägede lahing lõppemas, viskasid Saksamaa liitlased Türgi, Rumeenia ja Ungari seljast Saksa vormi, sest nende riikide intelligence service sai aru, et Saksa vormis saab aastal 1944 vaid vabadust kaotada!
Igatahes paar kõrvaltegelast sattuvad punaarmeesse mobiliseerimise käigus aastal 1941, Velikije Luki all jooksevad nad üle sakslaste poolele ja Sinimägede all augustis vahetavad jälle poolt. Velikije Luki lahing oli veresaun, kus tuhanded langesid ja said haavata ning teadmata kadunuks jäi 2020 laskurkorpuse võitlejat, kellest umbes 850 jõudis tagasi Eestisse. Sinimägede all lasi ka samas suurusjärgus meest ehk veerand leegionist rindelt jalga esimesel võimalusel. Ja kui sünniaasta oli 1925, siis ehk heal juhul jõudis vapper kodanik ka Rahvarinde asutamisele ja Hirveparki ning Ülemnõukogusse ning ka mõne tehase tasku pista. Arvan, et on toredaid prototüüpe, keda iseloomustab täpselt ajastatud poolevahetus või siis õnnelik komistamine.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)