«Mida ta peaks ütlema? Tõtt – et ta pole mehega õnnelik»

Raamatuportaal
Copy
Foto: Shutterstock

Anna Janssoni «Minu süda on sinu» on põnev krimiromaan, kus idüllilises Gotlandi suves varitsevad tegelasi nii eraelulised mured kui ka arvestav kurjus.

Visbys on jaanilaupäev. Õhtuhämaruses püstitab mingi mees Nordenstrandile telgi. Varjude seas ootab teda tumedapäine valges arstikitlis naine. Nad lähevad koos telki. Mõne minuti pärast võetakse aga armupesa maha. Järgmisel õhtul kordub sama stseen, kuigi naine on teine. Üks naaber jälgib seda oma köögiaknast. Kas naised käivad seal tõesti oma vabal tahtel?

Maria Wern ja tema kolleegid uurivad ühe naise kadumist. Viimast korda, nähti 29-aastast Cecilia Svenssonita bussis koos ühe mehega, kellel oli seljas seljakott, kuhu oleks Mahtunud ka telk. Kriminaalinspektor Per Arvidssoni tütrel on raske südamerike ja teda päästaks vaid südame siirdamine. Elundeid napib, kuid teaduses on olnud ka teisi teedrajavaid edusamme. See paneb Peri arstist eksnaise vaagima vaieldavaid meditsiinilisi meetodeid.

Loe raamatust katkendit!

***

Anna Jansson, «Minu süda on sinu».
Anna Jansson, «Minu süda on sinu». Foto: Raamat

SUVESOOJUS VÄRELES maapinna kohal. Teelt tõusnud lubjatolm kattis ussikeeli ja õitsvaid põldmarjapuhmaid nagu valge puuder. Iga kord, kui mõni auto peatusest möödus, kerkis hallikasvalge tossupilv, mis pani nina kipitama. Cecilia oli selleks päevaks töö lõpetanud, duši all käinud, oma lemmikkleidi selga pannud ning ootas linna minevat bussi. Ta võttis kotist mobiili, teatamaks, et on teel, ning vandus vaikselt endamisi. Aku oli peaaegu tühi. Ta saatis Gustavile sõnumi ja kinnitas, et jõuab bussiga õigeks ajaks kohale. Nad pidid kell pool üheksa Wallérsi platsil kokku saama ja siis sööma minema. Viimast korda. Mees ei teadnud seda veel, aga Cecilia oli otsusele jõudnud. Ebameeldiv tunne oli tema hinges kaua aega haudunud ja ta oli oma sõnad hoolega läbi mõelnud. Gustav, sa oled tore, aga ma ei armasta sind enam.

Mees ilmselt küsib, kas mängus on keegi teine, ja tema oli vastuse välja mõelnud.

Ma tahan olla avatud muudele võimalustele. Ma tunnen, et meie suhe piirab mind. See oli tõsi. Ta ei teadnud kindlalt, kuidas Gustav reageerib. Sellepärast ta oligi ette pannud, et nad kohtuksid avalikus kohas. Kui mees liiga marru ei lähe, siis palub ta võib-olla, et Cecilia selgitaks. Pärast nelja koos veedetud aastat võlgneb ta selle Gustavile.

Mida ta peaks ütlema? Tõtt – et ta pole mehega õnnelik. Et kui ta ei saa oma tundeid ja ajesid järgida, tundub elu nagu hullusärgis. Ta oli mõnel õndsal hetkel juba vabadust maitsnud. Mitte ilma südametunnistuse piinadeta. Ei, ta oli ennast süüdlasena tundnud. Ja ikkagi tahtis ta veel.

Cecilia oli terve elu olnud valitu, ilma et oleks ise valida saanud. Koolikaaslased olid ta nädalakaupa parimaks sõbrannaks valinud. Vahel oli ta tõrjutud. Kõik oli parem kui üksildus. Kavalerid olid ta valinud ja maha jätnud. Vanemad olid juhtinud tema elukutsevalikut. Mõlemad olid loomaarstid ja pidasid enesestmõistetavaks, et temagi sama hariduse omandab, aga nii ei läinud ja tema töötas hoopis veterinaarvelskrina, ilma et oleks päriselt mõelnud, mida ta tahab oma eluga peale hakata. Ta armastas loomi, kuid talle ei meeldinud neisse üleolekuga suhtuda. Inimesed peaksid hoopis loomi ja taimi rohkem kuulama. Ta oli omaenda moel hakanud mõtlema, kuidas. Vanematele oli tähtis oodatava juures püsida. Nad naaksusid alatasa lapselaste pärast, aga tema ei tahtnud. Teda hirmutas mõte olla Gustaviga veel rohkem seotud. Miks peab seksuaalsus olema seotud kohustuste ja omandiõiguse külge? Iga kord, kui järgis andis avalikult järele oma seksuaalsele ihale uurida ja kogeda, sai ta karistada.

Nüüd peaks sellest aitama. Ta saab varsti kolmkümmend ja pole kunagi tüli teinud. Pole mitte kunagi midagi nõudnud, on alati oma ambitsioonid maha surunud, kohandunud. Kui ta viimati haiglas südamearsti juures käis, sai ta uue teadmise. Jah, ta oli märganud, et hing jääb tihemini kinni ja pea käib ringi, oli isegi paar korda minestanud, kuid ajas selle kuumuse süüks. Kuid alles tolle sõbraliku Indiast pärit südamearsti vastas istudes sai ta aru, et asi on tõsine. Ükski loodusseadus ei ütle, et inimene elab üheksakümneaastaseks. Kõik ei ela. Arst oli pakkunud südamestimulaatorit ja rääkinud võimalikust südamesiirdamisest tulevikus. Ja esimest korda oli tõeliselt pärale jõudnud mõte, et tema elupäevad on loetud.

Linna suunduv buss veeres teepervele. Ta astus sisse ja istus aknaalusele kohale ootama meest, kes oli üle aasta olnud tema unistustes. Ta nägi seda meest tulemas. Teadis, et too sõidab linna.

Ära kunagi võõrastega kaasa mine. Ema sõnade kaja igavast lapsepõlvest. Aga mees ei olnud võõras ja kui ta küsis, kas võib tema kõrvale istuda, siis tundis ta ootust, mis pani põsed õhetama. Mees polnud oma imelisest välimusest ja kütkestavusest üldsegi teadlik. Tema kõrval istudes mõtles Cecilia sellele. Mees riivas teda kergelt ja Cecilia tundis, et hakkab tema lähedusest värisema. Tema lõhnast. Tema langetatud laugude alt heidetud pilgus oli hämmastav jõud. Ta oli ennegi käskinud Cecilial asju, lubamatuid asju teha. Cecilia polnud suutnud ära öelda. Mees ei rääkinud kunagi palju, aga ta oli hea kuulaja. Enne kui lühike linnasõit läbi sai, oli Cecilia talle rääkinud sellest, mida südamearst oli öelnud, ja oma otsusest lõpetada suhe Gustaviga.

Kui mees ettepoole kummardus, et Cecilia juttu paremini kuulda, oli ta oma sooja käe otsekui kogemata tema paljale reiele pannud. Cecilia ei teinud seda märkamagi. Ta nautis pehmet paitust, kui buss tasakesi mööda maanteed logistas. Iga jõnksuga, mis buss tegi, libises käsi ikka kõrgemale. Väljaspool igasugust valestimõistmist. Cecilia pilk sulas mehe omasse ja mõlemad teadsid, mis toimub. Jälle. Nendevaheline jutt soikus. Seljakott mehe süles varjas vaadet. Mehe käsi puges lühikese lillelise kleidi alla, silitused panid Cecilia raskemini hingama. Mees libistas sõrmeotstega üle aluspükste niiske riide ja aeg kadus. Buss tegi järsu pöörde ja jäi Visbys peatuses jõnksatades seisma. Päike oli kadunud ja taevas pilves.

«Tuled sa koos minuga randa?» küsis mees ja viskas seljakoti selga. Cecilia mõtles kohtamisele Gustaviga. Sellele, mis tuli öelda. Ta võttis mobiili. Aku polnud veel päris tühi. Ta peab nüüd valima. Mees, kes oli tema armuke, keeras ringi, naeratas talle ja kergitas paljutähendavalt kulmu. «Mul on telk.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles