SUVESOOJUS VÄRELES maapinna kohal. Teelt tõusnud lubjatolm kattis ussikeeli ja õitsvaid põldmarjapuhmaid nagu valge puuder. Iga kord, kui mõni auto peatusest möödus, kerkis hallikasvalge tossupilv, mis pani nina kipitama. Cecilia oli selleks päevaks töö lõpetanud, duši all käinud, oma lemmikkleidi selga pannud ning ootas linna minevat bussi. Ta võttis kotist mobiili, teatamaks, et on teel, ning vandus vaikselt endamisi. Aku oli peaaegu tühi. Ta saatis Gustavile sõnumi ja kinnitas, et jõuab bussiga õigeks ajaks kohale. Nad pidid kell pool üheksa Wallérsi platsil kokku saama ja siis sööma minema. Viimast korda. Mees ei teadnud seda veel, aga Cecilia oli otsusele jõudnud. Ebameeldiv tunne oli tema hinges kaua aega haudunud ja ta oli oma sõnad hoolega läbi mõelnud. Gustav, sa oled tore, aga ma ei armasta sind enam.

«Mida ta peaks ütlema? Tõtt – et ta pole mehega õnnelik»

Ilmus raamat moeikoonist, kes oma erilise stiiliga kõigile meelde jäi