LUGEMISSOOVITUS ⟩ Tulevikumuinasjutt, mille tahad ühe hooga ja tuttu minemata kohe ära neelata
10. detsember 2023, 14:50
/nginx/o/2023/12/08/15770489t1h7fe0.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Juhan Habichti värsket ulmeromaani «Kui tuugenid vaikisid».
Noh, mulle meeldiks muidugi käänata tuulegeneraatori uussõna pigem poogna kombel, tuugen – tuugna – tuugnat. Või tarvitella äsjalise sõnause iluleidu «iilitiivik», ent see ei teeks raamatut vähimalgi moel etemaks ega hullemaks. Niigi on vägilik lugemine.
Mõnikord on ka ulmeklassika puhul tunne, et miskit on tõlkes, mu oma meelepilditõlkes kaduma läinud. Näiteks Roger Zelazny ja Ursula K. LeGuin jätkavad tänini omi lootusetuvõitu teekondi minukeseni. Mõnede kodukeelsete algupärandite puhul on juhtunud, et kaotsi mindud on jo enne tõlkesse jõudmist. Iga raamat ei tõlgigi end iga lugeja meelde. Mäletan aastakümnete tagant, et Juhan Habichti esimene teos – midagi oli seal mootorratastega – jäi mulle osalt hermeetiliseks, no ei pääsenud veerevatele kivikestele kuidagi ligi. Seda seltsi teoseid oli ja on ja tuleb muidugi veel, lõpuks on see mu isiklik ja lühiajaline tragöödia. Ma olin siis nelikend aastat noorem lugeja ja Habicht nelikend aastat noorem kirjutaja. Arusaadav, andeksantav. Ja nüüd need tuugnad!
Võtsin teloklõpsuga teose Elisa raamatu loendist, et sirvin väheke – ja jäingi lugema. Just nagu eelsoovitet maaeluloo puhul. Loodan, et jääte teiegi. Noid lugusid, mida ühe hooga ja tuttu minemata kohe ära tahad neelata, ei paku Eesti kirjandus just ülemäära sageli. Saati veel üpris mitteulmefännile ootamatust ridamusrubriigist. Ometi siin ta on. Kogenud sulega kirja pandud ütlemata eestiline lugu ühest võimalikust koletulevikust. Rahulikult humoorikas, vinti üle ei keerata, pigem võlub just eilse, tänase ja loodetavasti olematu-tulematu homse mõttetihe ja lahedalt loetav kokkusobing. Kõik on kirjas nõnda, et lugejana usud, et nimelt nii võibki olla. Kuigi muidugi ei peaks, ent ikkagi. Tulevikumuinasjutt tänavikuinimestele.
Üks noid eestikeelseid lugusid, mille võiks julgelt paberkujul riiulisse osta. Hea lugeda, kui elekter ära läheb või tuugnad vaikivad või hullemat juhtub. Ma arvan, et see on üks paremaid romaane selle sajandi sees. Just tollegipoolest, et näen siin lugejana nii vanainimesi kui sula noorrahvast – see tekst võiks kõnetada peaaegu kõiki, kel kirjaoskus kerre jäänud koos mõtlemisvõimega. Heades raamatutes müttavad lahedad tüübid ja sünnib eriskummalist värki. Vaikivate tuugnate loos on nood tingimused kuhjaga täidetud. Mõned veel lisaks. Tõsine sõnarõõm!
Jep, maailm kubiseb düstoopiatest, pärises peab naba paigast nihutama, et jõledused kirjanike luulelennule järele jõuaksid, võta või tiblad appi. Ühtki veenvat utoopiat päramisist aastakümneist ei meenu üldse – ju on elu nii hea, et veel ilusamast maailmast on igav kirjutada ja lugeda. Habicht tabab tooni ja näitab muigvelsui, kuidas ellu jääda väikeste jamade käes. Eeldusel, et suured jamad on õnnestunud üle elada. Seni on; tulevik näitab, mida tahab tuua.