Folkloristi reisuraamat näitab, mida tol ajal üleskirjutamist väärivaks rahvaluuleks peeti

Kogumismatkalt saabunud Rudolf Põldmäed pildistas Richard Viidebaum 1932. Foto: ERA, FOTO 186.

Käesoleval aastal möödus 115 aastat Harjumaalt Rae vallast Limu külast pärit folkloristi ja kultuuriloolase Rudolf Põldmäe sünnist.

Sel puhul võttis Eesti Kirjandusmuuseum plaani avaldada rahvaluulearhiivi toimetuste sarjas «Rahvaluulekoguja reisuraamatu», kogumiku Põldmäe rahvaluulekogumise päevaraamatutest. Enamikus hõlmavad need ajavahemikku 1929–1938, kaks hilisemat päevikut pärinevad aastaist 1957–1958.

Põldmäe teekond rahvaluulekogujana algas juba tudengipõlves, kui Eesti Rahvaluule Arhiivi juhataja Oskar Loorits andis talle ülesandeks jäädvustada rahvausundilisi termineid ja jutte Harjumaalt. Mitme suve jooksul laienes korjamistöö Virumaale ja Lääne-Eestisse, hiljem ka lõuna poole. Enamasti liikus ta üksi, jalgsi ja jalgrattaga, kuid alates 1935. aastast mõnikord koos teiste uurijatega (nt Ullo Toomi, Herbert Tampere jt). Aukartust äratav on tema käega kirja pandud rahvapärimuse hulk – kokku üle 10 000 lehekülje, lisaks helisalvestused ja fotod. Kindlasti tuleb teda pidada suurkogujaks, kelle panuseta oleksid meie rahvaluulekogud märgatavalt vaesemad.

Põldmäe päevikud annavad omanäolise ülevaate ajastu vaimust, piirkondade eripäradest, inimtüüpidest ja eluolust, samuti teatud päevapoliitilistest ja usuliikumistega seotud teguritest. Ta ei piirdu kunagi kuiva protokollimisega – sõnaosava kirjamehe mõte lendab tihtipeale konkreetsetest situatsioonidest ja «objektidest» kaugemale ja kõrgemale. Käekirigi on lennukas ning küllap oli hoogne ka koguja küsitlemis- ja suhtlemisstiil. Ta otsib teadlikult tõhusamaid nõkse usalduse saavutamiseks, rahvaluule kiiremaks ja paremaks kättesaamiseks (ideaaliks oli eitede või taatide minevikutarkuste varasalved tühjaks ammutada). Ilmselt sünnipärane suhtlusoskus, vahest isegi näitlejameisterlikkus, areneb märgatavalt iga aastaga.

Saame teada, mida tol ajal üleskirjutamist väärivaks rahvaluuleks peeti. Noort teadlast ahistab tehniliste abivahendite nappus ja primitiivsus, vaimusilmas näeb ta tulevikus selleks palju paremaid võimalusi. Unistus helisalvestamisest realiseerub alles 1957. aastal, mil ta muuhulgas jäädvustas lindile ka oma ema jutte ja laule.

Lugedes saab mõndagi teada ka Põldmäe enda maailmapildi kohta. Kui esimestes päevikutes on tunda nooruslikku uljust, aatelisust ja idealismi, siis viimastes saame osa Siberist naasnud mehe mõtlikke arutlusi ja analüüsivaid vaateid varem tehtule. Köitvad on tema tähelepanekud kodukandi kogukonna ja inimeste kohta. Ta mõtestab enda rolli uurijana ning märkab ka kohalike tegijate saavutusi pärandi hoidmisel ning jäädvustamisel.

Rudolf Põldmäe kujundirikkas eesti keeles kirjutatud tekst haarab lugeja kiiresti kaasa seiklusrikkale ajarännakule siinsamas omases, aga hoopis teise miljööga Eestis.

Artikkel ilmus esmalt ajalehes Raamat.