Raamat, mis enne surma tasub aegsasti läbi lugeda
12. jaanuar 2024, 08:23
/nginx/o/2024/01/11/15824582t1h5c0f.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Marju Kõivupuu uut teost «Inimese lahkumine. Raamat surma- ja kalmistukultuurist».
Kõik te ilusad ja noored, kes te sulnisti surmamõtetega mängite ja urrmuusikat armastate, tehke nüüd silmad lahti. Mustmetallurgid, murelege ja värelege! Marju Kõivupuu annab heaoluühiskonna wannabe-surmakultuslastele lõdva randmega burzummi! Suur Soome kirjanik Arto Paasilinna kirjutas kunagi, et ainuke tähtis asi selles elus on surm ja seegi pole kuigi tähtis. Paasilinna oli üldse üks tark mees. Tänaseks surnud.
Marju Kõivupuu viib meid omal äraütlemata inimlisel kombel läbi surma ja samal ajal ka justkui läbi elu. Marju surm on hästi elus – kahtlustan, et ta ükspä ei suudagi surra, sest elus on nii palju, olgu või surma-, asju ajada. Raamatuid kirjutada, laule laulda, kontrabasse ja lõõtsmoonikuid takka turgutada, karjade kaupa uusi etnomõtlureid moodsa aia konveierile tranduleerida. Marju puhul tahaks öelda, et peame selle Su matuse kohe ära, saab näha, mismoodi asi käib ja hiljem on hea teada. Ainuke jama, et Marju tundub elavat veel vähemalt pool sajandit ning nii palju ma endale ei ennustaks. Vast mõned üliõpilased talletavad pärimuse.
Hulk pärimust on siinsamas raamatus sees. Selleks see raamat ongi. Inimene ei taha liiga palju surmast mõelda, iseoma surmast saati veel. «Inimese lahkumine» aitab. «Inimese lahtumine» oleks üks hoopis teine lugu vaimlisest kahanemisest. «Inimes(t)e lahkuminek» aga jätkaks lõputut sarja teemal, kuidas omavahel hakkama ei saada. Kui aga on ikkagi kombeks aeg-ajalt mõtelda minenute suunas, läinutega lävida, siis – paremat õpiabi praegu võtta ei ole. Marju Kõivupuu on surnutega suhted sisse seadnud ja jagab neid lahkesti. Ciao, surntzid!
Kui te kavatsete kunagi ära surra ja rahulikult edasi ilusti surnud olla, siis ma soovitan «Inimese lahkumise» aegsasti läbi lugeda. Kindlam tunne minna. Mitte et kiirustama peaks.