Kuido Merits elab kaasa Valga sportlastele: väikelinnale kuluks ära oma kõva tiim, millele pöialt hoida

Raamatuportaal
Copy
Pilt on illustreeriv.
Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Kuido Meritsa raamat «Minu Valga» räägib loo paljude jaoks tundmatust väikelinnast, mis on täis põnevaid lugusid ja ootamatuid äratundmisi. Loe raamatust katkendit!

Kui vaadata meie individuaalalade medalivõitjaid läbi aegade, siis ongi nad rõhuvas enamikus pärit väiksematest kohtadest või seal üles kasvanud. Eesti spordiajalukku jääb igavesti kuldsete tähtedega Valga igatepidi oma mees – Eesti vabariigi esimene suursportlane, esimene olümpiavõitja 1920. aastal Atwerpenis ja esimene maailmameister – Alfred Neuland. (Kuulsad maailmanimed on mõistagi Lurich, Aberg, Hackenschmidt, ka Jaan Jaago, aga nende suured teod ei kandunud vabariiki välja.)

Tõsisemad spordihuvilised teavad ehk teistki kõva valgalasest tõstjat nimega Juhan Kikas (ka Jaan Kikkas), kelle otsene eeskuju oli seesama Neuland. Mees alustas Valga kaitseliidu spordiringis, võitis 1924. aasta Pariisi olümpial keskkaalus pronksmedali (Neuland sai seal hõbeda) ja püstitas hiljem tõukamises maailmarekordi. Saatuse tahtel hukkus Kikas Tallinna märtsipommitamisel 9. märtsil 1944. Liialduseta võib väita, et need kaks kanget meest aitasid Eestit viia maailmakaardile, vähemasti oma alal.

Kahekordne olümpiapronks käimises Bruno Junk sündis küll Valgas, aga spordiga hakkas tegelema algkooliaastail Pukas (mis kuulub nüüd Otepää valda) ning alustas käimistreeninguid omapäi 1948. aastal Tartus.

Värvikas ja huvitava elulooga oli Arnold Viiding, kes sündis aastal 1911 Valgas ja lahkus elust 2006. aastal Sydneys Austraalias. Tema jääb ajalukku Euroopa meistrina kuulitõukes, see sai teoks 1934. aastal Torinos. Paraku põrus mees Berliini olümpial, kus sai vaid kaheksanda koha. Viiding oli haritud mees, lõpetas 1940. aastal Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja töötas juhtival kohal Eesti julgeolekupolitseis, mistõttu oli loogiline tema pagemine esmalt Saksamaale ja sealt edasi rohelisele mandrile.

Viimase aja spordikuulsustest Valgaga keegi väga ei seostu. Pähe tuleb vaid maratonijooksja Pavel Loskutov, kes võitis 2002. aastal Münchenis Euroopa meistrivõistlustel maratonis üllatuslikult hõbemedali. Tema isiklikuks rekordiks jäi 2:08.53, joostud samal aastal Pariisis ja on tänaseni kehtiv Eesti rekord. Intervjuudest naljaka ja sümpaatsena meelde jäänud Loskutovi lapsepõlvest möödus suurem osa hoopis Läti poole peal Valkas ja noorena Riia lähistel Murjane spordikoolis. Aga Lätis talle väga ei istunud ning kuna vanemad olid vahepeal Valgasse kolinud, naasis Pavel peale sõjaväge nende juurde. Hoolimata pingsast treeningust ei tekkinud tulemustes tõusu, aga hinnatud Valga treeneri Raimond Lutsu käe all hakkasid asjad ometigi paremusi poole liikuma.

Teine tuntud nimi kerkis esile üsna hiljuti. Sooru külast pärit maastikurattur Janika Lõiv oli veel mõne aasta eest harrastussportlane, aga nüüd treenis peamiselt Hispaanias, olles tipu lähedal, ning valmistus minema Tokyo olümpiale.

Ilmtingimata tuleb mainida valgalast Tanel Visnapit, kes Poolas Lublinis peetavatel 4. kurtide maailmameistrivõistlustel suvel 2021 võitis kulla nii 100 meetri kui ka 200 meetri jooksul. Paljud valgalased käisid tagasihoidlikku sportlast rongijaamas pidulikult vastu võtmas.

Märgin, et Valgal puudub kahetsusväärsel kombel oma tippklubi, meeskond või naiskond. Hingusele oli läinud korvpalliklubi BC Valga-Valka/Maks&Moorits, mis mängis nii Eesti kui Läti liigas. Sinna kuulusid läti treenerid ja paljud lätlastest mängijad, neil läks vahepeal täitsa hästi, kuni tekkisid mingid jamad rahastamisega. Jalgpalliklubi Valga FC Warrior mängis aga hoopis madalamas II liigas. Kahju, sest väikelinnale kuluks ära oma kõva tiim, millele pöialt hoida. Nagu Paidel on Linnameeskond, Viljandil Tulevik ja saarlastel FC Kuressaare, võrukatel on alati kõva olnud võrkpall, käsipallis on põlvakatel Serviti ja tapakatel N.R Energy. Väikelinna sisemisele fiilingule annaks sellise klubi olemasolu kõvasti juurde ja minagi elanuksin hea meelega kaasa. Umbes nõnda, nagu olen jõudumööda karjunud ja laulu rõkanud Jalgpallihaigla liikmena A Le Coq Arena fännitribüünil. Aga midagi pole parata.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles