Evelin Ojamets esitles oma armastusest tulvil raamatut «Napoli ei lase üksindust tunda». Kuidas see juhtub, et blond eestlanna ühte kuumaverelisse Itaalia linna jäägitult armub? Ega majades asi nüüd küll ei ole, mängus on ikka mehed.
Ajasime Eveliniga juttu vahetult itaaliapäraselt tulise peo keerises, kus emotsioonid on kõige ehedamad ja vastused kõige siiramad. Vaata videot!
Evelin, miks sa sellesse linna armusid?
Sellepärast, et Napoli linn on iseenesest armumist väärt. Võib-olla ta ei ole niisugune nagu Rooma või Firenze, millesse sa siis armud kohe – esimesest silmapilgust. Aga kui sa sellesse süvened juba rohkem ja kiht-kihilt linna tundma õpid, siis ta kindlasti on armastust väärt. Napoli on vana, väärikas, üdini romantiline linn.
Ja see armastus on kestnud ka! No kui palju aastaid sa oled käinud Napoli vahet?
Praeguseks kujuneb ikka juba nii, et mul on 20 aastat seda Napoli armastust!
Che vita è bella!*
Molto bella! (Väga ilus! – K. H.)
Aga ärme nüüd räägi sellest lungomare'st ja tutta la città meravigliosa'st (mereäär ja kogu see imeline linn). Räägime armastusest! Mida sa sealt veel leidsid, peale linna?
No armastuse ka siiski, jah. Ma ei läinud küll selle mõttega sinna linna, aga siiski ma kohtasin ühte inimest, kes praeguseks minu elus on väga olulisel kohal.
Ja kust leidsid sina armastuse? Ehk kui kellelgi on puudu, siis võta nüüd siit spikker, mine ja leiad ka!
Pizzeria eest. Ei saa olla hullemat klišeed Napoli puhul, aga nii see tõesti oli. Läksime koos sõpradega lõunat sööma ja sealt see kõik alguse sai, pizzeria ees, Napoli vanalinnas.