:format(webp)/nginx/o/2024/12/15/16545733t1h485d.jpg)
Marju Kõivupuu pühendas raamatu «Aastaringi jutukera» oma pojatütrele. Kuna nende vanusevahe on suhteliselt suur, siis on mammal hea meel, kui Adeelele jäävad mälestuseks tema kirjutatud lood, millest nii mõnedki räägivad ajast, mis on lapsele juba kauge minevik.
Kas lastele on lihtsam või keerulisem kirjutada?
Lastele on huvitavam kirjutada, sest kõigepealt tuleb endalt küsida, kuidas seletada 21. sajandi väikesele inimesele Eesti lugu nii, et see talle huvi pakuks. Tänapäeva lapsed elavad ju märksa suuremas rahvusvahelise popkultuuri infoväljas kui näiteks minuealised inimesed, kes pidid ise välja mõtlema, kuidas oma vaba aega sisustada, kes olid palju iseseisvamad ja loovamad, sest helikoptervanemlus oli veel välja mõtlemata.
Kust tuli idee kirjutada raamat «Aastaringi jutukera»? Mille alusel valisite tähtpäevad?
/nginx/o/2024/12/12/16540836t1h7350.jpg)
Tegelikult on idee autor hoopis Ilona Kivirähk, kes palus mul mõni aasta tagasi kirjutada ajakirjale Täheke lugusid meile tähtsatest rahvakalendri tähtpäevadest. Siis tekkis koos Varraku kirjastusega mõte, et võiks juurde kirjutada, sest isegi meie riiklike tähtpäevade lugu tunnevad ka täiskasvanud halvasti. Raamatusse võtsin tähtsamad riiklikud pühad ja tähtpäevad ning siiani veel suhteliselt populaarsed (talu)rahvakalendri tähtpäevad.
Kas on oht, et üleilmastumine surub meie rahvakalendri tähtsad päevad tagaplaanile?
Minu jaoks on järjest tähtsam eesti keele ja eestikeelse kultuuri püsimajäämine, sest eesti keele ja omakultuuri prestiiž langeb. Võru- ja eestikeelse inimesena tajun, et väikse kõnelejate arvuga keeltel ja kultuuridel on keeruline üleilmastuvas maailmas püsima jääda. Kui me soovime, et me keeleliselt ja kultuuriliselt kestaksime, peame selleks ise tegema iga päev väga-väga palju sisulist tööd. Ei aita poliitilised õõnsalt kõlavad positiivse hoiakuga loosungid või siis nutt ja hala, et oi kui halvasti on, näe, noored ei tee ega tea seda või teist. Kui me suudame hoida ja väärtustada meie keeles ja kultuuris peituvat ka noorte hulgas, küll siis kestavad ka mardi- ja kadripäevad.
Eestlane on kummaline olend. Tal on vaja seista millegi või kellegi vastu, siis ta suudab ennast mobiliseerida. Ma olen palju mõelnud, et kui seda kõrvitsapüha Ameerikast poleks tulnud, kas me oleksime hakanud nii palju vaeva nägema, et meie mardi- ja kadrisanditamise komme püsiks kõige kiuste elus, et see kõnetaks ka praeguseid noori.
Hobimälumängurina püüan jälgida erinevaid telemälumänge ja olen täheldanud, et kõige halvemini osatakse vastata nn Estica-küsimustele. Ikka piinlikult rumalaid vastuseid võib kuulda…
Ka (üli)õpilased ei ole Eesti teemades kodus: ei tunta kirjanikke, heliloojaid, maalikunstnikke, rahvakalendri tähtpäevadest ja riigipühade tähendustest kõnelemata. See võtab väga tõsiseks ja sunnib küsima: kuhu me oleme teel? Paljud nn vanad rahvakalendri tähtpäevad on meie riigipühad, see tähendab, et peame riiklikul tasandil küsima, miks ja kuidas me neid tähistame. Kuidas on see seotud meie identiteedi ja iseolemisega? Kui me juba esitame küsimuse, miks peaks nn vanu tähtpäevi tähistama, siis on see märk meie väärtushinnangute ja identiteedi muutustest. Mis suunas ja kuhu, näitab aeg.
Kuidas tärkas teis huvi rahvakultuuri vastu? Millal tundsite, et tahate saada rahvakultuuri uurijaks?
Ma olen pärit võrukeelsest pärimusühiskonnast. Kõik see, mida tänapäeval pärimuseks liigitatakse, oli minu lapsepõlves päriselu. Kui aus olla, siis ma ei mõelnud saada folkloristiks ja rahvakultuuri uurijaks, see kuidagi läks nii. Läksin küll õppima eesti filoloogiat, kuigi see ei olnud minu esimene valik ja ma pole ilmselt ka nii-öelda olemuselt puhas humanitaari tüüp. Ent mul on hea meel, et saan akadeemilisel tasemel tegeleda inimese ja looduse ja pärimuse suhete uurimisega, see on mind huvitanud juba keskkooli ajast saati või isegi juba varem.
Kuidas sujus koostöö kunstnik Regina Lukk-Toomperega?
:format(webp)/nginx/o/2019/09/20/12579158t1h5938.jpg)
See oli väga huvitav ja rikastav kogemus, millist mul pole varem olnud. Arutasime raamatu illustratsioone koos, aga püüdsin enda arvates sekkuda kunstniku loomingusse nii vähe kui vähegi võimalik. Regina Lukk-Toompere oli minu esimene eelistus, kes võiks raamatut illustreerida. Olen väga-väga õnnelik, et ta võttis seda teha.
Kellele soovitate raamatut «Aastaringi jutukera» lugeda?
Vanavanematele ja vanematele – lastele ettelugemiseks ja loetu üle arutamiseks. Õpetajatele ja huvihariduse valdkonna inimestele – ideede ja inspiratsiooni saamiseks, kooli- ja huvialatundide sisustamiseks. Lastele – meie pühademaailma avastamiseks ning tõdemiseks, et sõbrad ja head suhted põlvkondade vahel on maailmas üks väga tähtis, et mitte öelda – kõigest kõige tähtsam asi.
Mida soovite uuelt aastalt?
Maailmale rahu ja inimestest head meelt. Ja et tervis alt ei veaks.
Artikkel ilmus esmakordselt ajalehes Raamat.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)