Saada vihje

LUGEMISSOOVITUS Saab nii naerda kui nutta, põhiliselt muidugi muheleda

Copy
Kirjanik Jonas Jonasson.
Kirjanik Jonas Jonasson. Foto: STAR-MEDIA/imago/STAR-MEDIA/Scanpix

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Jonas Jonassoni uut romaani «​Algot, Anna Stina ja õnnistatud samakas».

On tänapäeva rõõmus tõsiasi, et hea kirjandus liigub suurtel kiirustel ja hulgakaupa. Sealjuures ka eesti keelde. Tühipaljad viisteist aastat on möödas ajast, mil Jonas Jonasson oma harukordselt kräsumeelse ja vallatu romaaniga hüperaktsioonsest saja-aastasest kogemata maailma vallutas. Jonasson veel saja-aastane pole, aga ora näikse tal õiges kohas tulitavat ning tormihoog ei ole raugenud teps.

Jonas Jonasson, «​Algot, Anna Stina ja õnnistatud samakas».
Jonas Jonasson, «​Algot, Anna Stina ja õnnistatud samakas». Foto: Raamat

Noh, mõnes mõttes on. «Algot, Anna Stina ja õnnistatud samakas» ei keevita nii jultunud hullupanekuga, sedavõrd säraka sädinaga kui varasem värk, ent eks toks ole ka põhjust. Lugu viib meid tunaminevasse sajandisse, aeglasematesse aegadesse, hobusega ei saagi nõnda välkjalt ega üle ilma kulgeda kui… Nojah. Kuningaid tuleb harva külast läbi ja iga sigaduse koma vastutembutuse peale kulub tänasega võrreldes teistmoodi aeg. Oligi teistmoodi aeg. Kas oskad hobust ette rakendada? Mitu minutit kulub? Ja see on vaid kaarik. Kuuehobusetõld? Millest me räägime. Viska kell ja kõnefon kohe tiiki.

Tost pea kahe sajandi tagusest ajast, õige väheke varasemast kui meie tõeõiguse aegruumi hakatus, maalib Jonasson võimsa pildi. Nagu öeldakse, saab nii naerda kui nutta. Põhiliselt muidugi muheleda ja üht-teist kõrva taha panna. Rootsis oli prantsusmaine kuningas, meil olid hämarat päritolu venemaised keisrid, kohapealsed käsutajad ikka üsna ühesugused. Talurahvas kanna all ja ajud kuhugi maha ununenud. Kaval-Antsudest puudust ei tulnud, jagus ka vanapaganaid.

Kärakast oli kogu aeg puudus. Vargamäe Andres ei saanud elu lõpuni selgeks, et kardulas viib viina vajajatele ja toob jõukuse majja. Algot Olsson sai elu käest karmimalt peksa kui Vargamäe naised Vargamäe meestelt ning võttis ohjad oma kätte. Nii kardula kui kvaliteetse käraka suhtes, mil turg teadupärast lõputu sõltumata ajast, ruumist ja vankrimäärdest. Hästi see tal vastu kõiki ootusi lõppeski.

Üldjoontes naerutav ja informatiivne raamat, saab ajast ja oludest südamliku soojuse ning teravmeelse tögamise läbi enam teada kui paljudest ägamisväärikatest klassikutest. Kuna kõik pahad oma parajat palka kätte ei saanud, ennustan edasiminekut naksaka järelloo kujul. Tulgu ta vaid.

Varisegu õige vanker porgandimaale külili!

Tagasi üles