/nginx/o/2016/09/03/5792513t1h3144.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/03/21/16727849t1heb77.jpg)
«Minu Filipiinid» autor Madle Timm on inimtüübina nii armas, maailmaparandaja-seikleja tüüp. Olen temaga kokku puutunud Ukraina-suunalises pagulasabis, olen kuulanud mõnusat raadiosaadet tema Kirgiisia-Tadžikistani-Kasahhi eluperioodist ja märganud ta wanderselli-blogi, kust lood lähevad igasugustesse maailmajagudesse laiali.
Filipiinide raamatu algus toobki meid hoopis Põhja-Norra polaaröösse, kus Madlel toimub telefoniintervjuu Saksamaa Punase Risti staabiga ja Filipiinidel asuva koordinaatoriga. Järgmine tegevuskoht on Austria, kus toimub Punase Risti vabatahtlike õppus — selleks hetkeks on Madle juba missioonile välja valitud. See õppuse peatükk ongi mu lemmik terve raamatu peale. Mida näiteks teha, kui su ees või kõrval kõndiv inimene õhku lendab? Vastus: mitte midagi. Tarduda. Mitte sammugi edasi, tagasi, küljele. Sest miine võib veel olla. Hea teada. (Ilmselt õppusel seletati ka täpsemalt, kui kaua oleks mõistlik «mitte midagi» teha. Küllap järgmisena tuleks täpselt oma jalajälgi pidi tagasi hiilida?) Edasi tuleb simulatsioonimäng pantvangikriisist, kus osalised päriselt nutma ja karjuma hakkavad.
:format(webp)/nginx/o/2023/02/13/15136806t1hd84c.jpg)
Siis jõuab Madle lõpuks Filipiinidele. Kirevhull Manila, sealne noorte vabatahtlike seltskond, klassivahede tunnetamine, kohalikud kombed (suunda näidatakse huultega) ja delikatessid (tooreste embrüote söömine, huuh… ja pooltoores mango pipraga, see kõlab paremini), siis haigeks jäämine ja läbipõlemine, aja maha võtmine. Oleks võinud rohkem lahti kirjutada seda, kui lihtne on Punases Ristis lihtsalt paus teha ja omapäi rändama minna, kas see on neile süsteemi sisse kirjutatud võimalus? Igal juhul saab raamat tänu sellele etapile ka turistikamaid soovitusi, näiteks kuhu snorgeldama minna.
Üks ootamatu lugu juhtub ka, mis näitab, et eestlased on seenevõrgustik üle ilma: juhuslik jutuajamine kellegi filipiini kutiga, kes väidab, et aa, ta teab Eestit, on seal isegi natuke aega elanud. Mille peale selgub, et see kutt on esimese «Minu Filipiinide» raamatu meespeategelane! (Kui ma ei eksi, siis on ta isegi selle raamatu esikaane fotol.)
Mulle meeldib, et Madlel on tundlik maailmataju. Korallriifide väljasuremine näiteks — me ilmselt kõik teame seda, aga kas me ka tunnetame? Madle läheb pleekinud-surnud riife vaatama ja meenutab, kuidas ta Manilas palavikus haige olles värises. Temperatuur oli tõusnud ju vaid 1,5 kraadi. «Äkilised peavaluhood justkui üha tugevamad taifuunid. Kui julmalt paneme oma maakera end halvasti tundma sellega, kui tema temperatuuri kasvatame.» Muide, koralle tapavad ka turistide päikesekreemidest vette jõudvad toksiinid! Seda ma enne siinset raamatut ei teadnud. Korallid on hapramad, inimesed vintskemad, head ei tee need tsivilisatsiooni-toksiinid kellelegi.
Teisel puhul läheb Madle vaatama Manila surnuaeda (oma läbipõlemisetuurilt jõuab ta peagi pealinna tagasi ja jätkab Punases Ristis). Külastatav kalmistu on koduks miljonile surnule ja 6000 surnuaiaslummi elanikule! Slummikülastusi kirjeldab ta teisigi, aga tunnistab ka ise, et kõik kogetu on nii pinnapealne. Peatükis «Reflektsioon» kirjutabki Madle sellest, mida ma lugejana vaikselt aimama olen hakanud, «kuningas on alasti» muinasjutu meeleolusid tunnetades. Mida see Punane Rist siis õigupoolest teeb ja kas ta aitab ka?
Raamatus on üks stseen «fookusgrupi intervjuust», kus selgub, et Punase Risti antud võimalikku hädaabiköit kasutatakse külas igapäevaselt. Kui mäletan õigesti, siis lehma sidumiseks. Minu meelest on see päris hea lahendus, kuigi bürokraatidele ei pruugi see meeldida.
Epp Petrone raamatuarvustusi saab jälgida ka Facebookis ja Instagramis.