/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/20/16939589t1heed7.jpg)
Saksa kirjaniku Sebastian Fitzeki uues põnevikus «Kinnimõistetu» põimuvad kadunud lapse otsingud, meeleheitel isa kannatused ja psühhiaatria sünged telgitagused üheks närvesöövaks looks, mis viib lugeja üha sügavamale inimpsüühika hämaratesse soppidesse. Loe raamatust katkendit!
Frieder
«Frieder?»
Häirituna sellest, et tema isiklikule mobiilile helistati tundmatult numbrilt, istus kirurg tagasi kirjutuslaua taha. Ta oli just tahtnud lahkuda kabinetist, mis oli Steini kliinikus tema käsutusse antud, et minna esimesele korrusele, kus asus operatsioonisaal.
«Vabandage, et tülitan,» kuulis Frieder sügavat sonoorset häält.
/nginx/o/2025/06/06/16900178t1h3e1e.jpg)
Ent see mees rääkis kuidagi kuhtunult ja jõuetult, nii et tema sõnad ähvardasid sumbuda väljas möllava tormi ja vihma mühinasse. Siin, kliiniku teisel korrusel, kõlas tuule vingumine ventilatsiooni- ja liftišahtides nagu hirmunud koera ulg.
«Kellega ma räägin?» küsis Frieder kannatamatult.
«Minu nimi on Till Berkhoff. Olen Maxi isa.»
Oh sa püha müristus.
Frieder neelatas ja noogutas tahtmatult.
Nüüd oli selge, kes räägib. Ja kuna Frieder oskas umbes ette kujutada, mida see vaene mees tahab, hakkas tema süda kiiremini lööma. Pulss kiirenes ja tal hakkas palav.
«Kust te mu numbri saite?»
«Endise rühmapealikuna tuletõrjes on mul ametkondades head kontaktid.»
Frieder haaras kõrist ja avas roosakat tooni polosärgi ülemise nööbi. Roosa oli tema lemmikvärv, sest ta leidis, et see sobib hästi tema solaariumipruuni jumega.
«Kuulge,» ütles ta. «Ma ei tohi teiega oma patsiendist rääkida.»
«Ma ei tahagi rääkida. Tahan, et te minu jaoks midagi korraldaksite.»
Helistaja hääles kõlas külm raev. Friederil oli kohe selge, mida ta millegi korraldamise all mõtles.
Helistaja võinuks sama hästi öelda, et «lahendage see probleem», «aidake õiglusel jalule tõusta» või «see hoiab kokku maksumaksja raha».
«Kas te salvestate selle vestluse?» tahtis Frieder teada ja kustutas laualambi. Ta pidi nüüd tõesti opitoa poole minema hakkama, et operatsiooniks valmistuda.
«Minu pojast ei tule mingit lugu!» pahvatas Berkhoff ja kogu tema viha oli nüüd suunatud otse Friederile.
«Andke andeks, ma ei tahtnud millelegi vihjata. Asi on lihtsalt selles, et ... ma ...» Ta kõhkles. «Ma ei suuda isegi mõelda sellele, mida te minult soovite.»
Kuigi ma mõistan seda. Ka mina sooviksin piinarikast surma mehele, kes on röövinud ja tapnud minu poja.
«Suudate ikka küll.»
«Ei.» Friederi käed hakkasid värisema. «Ma ei saa ega taha inimest tappa,» teatas ta valjult. Täiesti teadlikult oli tema sõnum selge ja ühemõtteline, juhuks kui Berkhoff peaks kõnet ikkagi salvestama. Suureks imestuseks väitis poisi isa vastu: «Ega te ei peagi.»
«Aga mida ma siis tegema pean?»
Ta kuulis nohinat, Berkhoff nuuskas nina, vabandas ja ütles siis: «Ma palun teilt midagi täiesti vastupidist.»
«Ma ei mõista.»
«Ma palun teid, ei, ma anun teid, et te teeksite kõik, mis teie võimuses, et Guido Tramnitz ellu jääks. Ta peab operatsiooni üle elama, saate aru? Ta on ainuke, kes teab, mis minu pojaga juhtus. Ta ei tohi seda saladust endaga hauda kaasa võtta.»
«Olgu, hästi,» ütles Frieder. «Ma teen, mida suudan.» Poisi isa emotsionaalne, ootamatu ja lõppkokkuvõttes täiesti mõistetav palve oli teda sügavalt liigutanud. Kõne lõppedes värisesid tema sõrmed nii tugevalt, et tal ei jäänud muud valikut.
Rahunemiseks polnud muud võimalust kui tõmmata uuesti lahti kirjutuslauasahtel ja lubada endale üks klõmm. Mitte palju.
Ainult kaks sentiliitrit.