Anu sattus hingama sellepärast, et talle see hingamine ei meeldinud. «Olin sellele tegevusele lihtsalt eitava sildi pannud. Kuuldes aga, et minu armas pinginaaber Monika Palm tegeleb hingamise valdkonnaga, otsustasin korraks proovida ja vaadata – miks see mulle siis ei meeldi. Lubasin, et katsetan kolm korda ja annan kogu teemale uue hinnangu,» meenutab ta.
Kolmest korrast on saanud nüüd juba varsti kolm aastat.
Anu avastas et õige hingamine vajab õppimist. Selles protsessis on olnud huvitav jälgida, kuidas hingamine peegeldab tema lahendamata muresid ja hetkeolukorda.
Hingamise sessioonide käigus on tulnud palju märkamisi, taipamisi, mõistmisi ja täiesti reaalseid pilte sellest, mida tegema peaks. Ta nendib, et see võib kõlada ulmeliselt, kuid ta on suunised järele proovinud ja asjad toimivad. Tänu hingamisele on ta saanud enesekindlamaks ja näen selgemalt oma eesmärke.
«Olen kuulnud väidet, et kui sa ei julge hingata, siis ei julge sa ka elada. Täna lisan juurde veendumuse – kui sa ei oska hingata, siis ei oska sa elada. Monikale olen ma väga tänulik, et ta nii olulise valdkonnaga tegeleb ja iseendale, et otsustasin hingamise maailma sisse piiluda,» ütleb ta.