/nginx/o/2011/05/21/591344t1h09a8.jpg)
Avaldame lõigu eesti keeles ilmunud Sara Grueni raamatust «Vesi elevantidele». Katkend pärineb 17. peatüki algusest ja jutustab, kuidas Marlena tutvus oma abikaasa Augustiga, tuues lugejani selle, kuidas kujuneb armastuskolmnurk Marlena, Augusti ja Jacobi vahel.
Kui August on ära ja teeb Rosiega jumal teab mida, kükitame Marlenaga ta riietumistelgi rohul, klammerdudes teineteise külge nagu kaks ämblikahvi.
Ma ei räägi peaaegu midagi, lihtsalt hoian ta pead oma rinnal ja ta räägib oma loo rutakal sosinal.
Ta räägib sellest, kuidas ta Augustit kohtas. Ta oli seitseteist ja talle oli just selgeks saanud, et hiljutist perelõunale saabunud poissmeeste tulva esitleti tegelikult potentsiaalsete abikaasadena.
Kui üks keskealine taanduva lõua, hõrenevate juuste ja sooniliste sõrmedega pankur juba liiga tihti lõunalauda ilmuma hakkas, tundis ta oma tuleviku uksi enda ümber sulgumas.
Kuid isegi, kui pankur pisaraid neelas, muutes Marlena näost valgeks ja pannes ta õuduses oma merikarbihautise kaussi vahtima, oli saatus juba mängu sekkunud.
Igal pool linnas oli näha suuri kuulutusi. «Vendade Benzinide kõige imelisem etendus maailmas» oli samal hetkel nende poole tuhisemas, tuues endaga väga tõelise fantaasiamaailma ja Marlena jaoks pääsemise, mis osutus tema jaoks samavõrra romantiliseks kui kohutavaks.
Kaks päeva hiljem, säraval päikeselisel päeval läks L’Arche’i perekond tsirkusesse. Marlena seisis menažeriitelgi ees, imetledes imeilusaid musti ja valgeid araabia hobuseid, kui August talle esimest korda lähenes. Marlena vanemad olid eemaldunud kaaslasi imetlema, nad ei olnud teadlikud jõust,
mis pidi nende ellu sekkuma.
Ja August oli jõud. Sarmikas, seltsiv ja kena välimusega nagu vanakurat. Laitmatult riietatud silmipimestavalt valgetesse india ratsapükstesse, peas torukübar ja seljas frakk, kiirgas temast nii võimu kui ka vastupandamatut karismat. Paari minutiga oli tal olemas lubadus salajaseks kohtumiseks ning ta kadus juba enne, kui L’Arche’i pere vanemad liikmed oma tütrega taas seltsisid.
Kui Marlena temaga hiljem kunstigaleriis kohtus, hakkas August teda tõsiselt püüdma. Ta oli Marlenast kaksteist aastat vanem ja lummav nagu ainult üks ratsahobuste eest vastutav isik seda olla saab. Enne kui kohtumine läbi sai, tegi ta abieluettepaneku.
Ta oli võluv ja järeleandmatu. Ta keeldus lahkumast, kuni Marlena temaga abiellub. Ta kostitas teda lugudega Onu Ali meeleheitest ja Onu Al ise ka esines palvetega Augusti eest. Nad olid juba kahest esinemiskohast ilma jäänud. Üks tsirkus ei saanud ellu jääda, kui ta marsruudist kinni ei pidanud. Tegu oli tähtsa otsusega, kahtlemata, aga kindlasti saab Marlena aru, kuidas see neid mõjutab? Et loendamatute teiste elud sõltusid tema õigest valikust?
Seitsmeteistkümneaastane Marlena mõtles Bostonis oma tuleviku peale veel kolm õhtut ja neljandal õhtul pakkis kohvri.
Sel kohal hakkab ta nutma. Hoian teda ikka veel, õõtsutan ikka edasi-tagasi.
Lõpuks tõmbab ta end eemale, pühib kätega silmi.
«Sa peaksid minema,» ütleb ta.
«Ma ei taha.»
Ta nuuksatab, sirutab käe välja, et silitada käeseljaga mu põske.
«Ma tahan sind jälle näha,» ütlen.
«Sa näed mind iga päev.»
«Sa saad aru, mida ma mõtlen.»
Pikk vaikus. Ta langetab pilgu. Ta suu liigub mitu korda, enne kui sealt sõnad kostuvad.
«Ma ei saa.»
«Marlena, jumalapärast!»
«Ma lihtsalt ei saa. Olen abielus. Ise korraldasin oma saatuse, nüüd pean sellega leppima.»
Põlvitan ta ette, otsin ta näolt märguannet, et võin jääda. Pärast piinarikast ootamist mõistan, et seda signaali ei tule.
Suudlen teda otsmikule ja lähen.
* * *
Sara Gruen «Vesi elevantidele» (Eesti Ekspressi Raamat, 354 lk)