«Ta teadis, kui vähe on vaja selleks, et teha mehest hakkliha»

Mohsin Hamid.

FOTO: Jillian Edelstein

Loe katkendit Mohsin Hamidi auhinnatud romaanist «Lääne tee». See on on romaan põgenemisest, rändamisest, vägivallast ja unistustest. Eelkõige sellest, kuidas inimesed ja nende suhted aegamööda arenevad, moonduvad, teisenevad ja lagunevad. Pisukese maagiaga vürtsitatud lugu paiskab lugeja läbi aja ja ruumi, tuletades igal sammul valusalt meelde, et me kõik oleme rändurid ebakindlas, alalises muutuses olevas maailmas.

Pagulastest paisunud linnas, mis oli suuremalt jaolt endiselt rahumeelne või vähemasti ei käinud seal ehe sõda, kohtas noor mees klassitoas noort naist ega rääkinud temaga pikki päevi. Mehe nimi oli Saeed ja naise nimi oli Nadia; mehel oli habe, küll mitte lopsakas täishabe, vaid pigem püüdlikult hoolitsetud oras, ja naine oli alati jalatallast kägisälguni mähkunud voogavasse musta rüüsse. Tol ajal tundsid inimesed jätkuvalt rõõmu luksusest kanda enam-vähem selliseid riideid ja soengut nagu heaks arvasid, mõistagi kindlaks määratud piires, ja seepärast oli nende valikutel tähendus.

Võib tunduda kummaline, et kuristiku serval vankuvates linnades käivad noored inimesed ikka veel loengutes – sel puhul õhtuses korporatiivse identiteedi ja tootemärgiarenduse loengus –, kuid nii on need asjad kord seatud, nii linnades kui eludes: ühel hetkel kohmitseme teha igapäevaseid toimetusi nagu tavaliselt ja järgmisel päeval sureme ja meid igavesti ähvardav lõpp ei pane punkti põgusatele algustele ja keskpaikadele kuni hetkeni, mil ta seda ükskord siiski teeb. Saeed märkas Nadial kaelal sünnimärki, vaskpruuni ovaali, mis õige harva, kuid ei saa öelda, et mitte kunagi, tema pulsi taktis liikus.

Peagi pärast sünnimärgi olemasolu täheldamist kõnetas Saeed Nadiat esimest korda. Nende linn polnud veel pidanud taluma tõsisemaid lahinguid, kõigest veidi tulistamist ja mõnd üksikut autopommi, mis annavad end kõhuõõnes tunda samasuguste kõrvale kuuldamatute võngetena nagu need, mida saadavad kontserdil välja suured kõlarid, ning Saeed ja Nadia panid raamatud kokku ja asutasid end loenguruumist lahkuma.

Trepi peal pöördus Saeed Nadia poole ja küsis: «Kuule, tahaksid sa ehk ühe kohvi juua?» ja pärast üürikest pausi lisas ta naise konservatiivsele rõivastusele mõeldes ja ettepaneku näilist otsekohesust mahendades: «Kohvikus?»

Nadia vaatas talle otse silma: «Kas sa õhtuti ei palveta?» küsis ta.

Saeed võlus näole oma kõige vastupandamatuma naeratuse. «Mitte alati. Kahjuks.»

Naise näos ei muutunud midagi.

Sestap jätkas ta pingutamist, haardudes hukule määratud kaljuronija kasvava meeleheitega oma naeratuse külge: «Ma arvan, et see on isiklik asi. Iga mees teeb seda omal moel. Või siis ka… iga naine. Keegi pole täiuslik. Pealegi, pole vahet, kas…»

Naine katkestas teda. «Mina ei palveta,» lausus ta. Ta mõõtis meest ikka veel üksisilmi ja pingsalt.

Siis lausus ta: «Ehk mõni teine kord.»

Mees jälgis, kuidas ta õpilaste parklasse kõndis ja selle asemel, et katta pea musta kangaga nagu Saeed oli oodanud, tõmbas pähe musta mootorrattakiivri, mis rippus kriibitud sajase krossiratta küljes, klõpsas visiiri kinni, hüppas sadulasse, sõitis minema, kadudes talitsetud mürina saatel tihenevasse loojangusse.

Järgmisel päeval tööl olles ei suutnud Saeed lakata Nadiale mõtlemast. Saeed töötas agentuuris, mis tegeles välireklaami paigaldamisega. Ettevõttele kuulus suur hulk reklaamtahvleid kogu linnas, lisaks rentis see neid juurde ja pidas bussifirmade, staadionite ja kõrgete hoonete omanike ja teiste nendetaolistega läbirääkimisi uute reklaampindade hankimiseks.

Agentuur võttis enda alla ümber ehitatud elumaja mõlemad korrused ja andis leiba kümnetele inimestele. Saeed oli alles uustulnuk, ent bossile ta meeldis ja teda ootas ülesanne koostada kohalikule seebifirmale pakkumine, mis tuli e-kirjas välja saata enne kella viit. Tavaliselt püüdis Saeed põhjalikult internetis firma tausta uurida ja pakkumise võimalikult sobivaks kohandada. «Pole publikut, pole ka lugu,» armastas boss öelda ja Saeedi jaoks tähendas see vajadust näidata kliendile, et firma tõepoolest mõistab nende äri olemust, suudab jõuda asja tuumani ja näha kõike kliendi vaatevinklist.

Kuigi pakkumine oli tähtis – iga pakkumine oli tähtis: majandus oli käärivate rahutuste tõttu loid ja välireklaam paistis olevat üks esimesi kulusid, mida kliendid olid valmis kärpima –, ei suutnud Saeed keskenduda. Suur puu, ülekasvanud ja pügamata, sirutas end firma maja tibatillukeselt hoovimurult taeva poole, varjates päikesevalgust nii, et hoovimuru oli taandunud enamjaolt tolmuks ja paariks rohulibleks, mille sekka oli puistatud hommikujagu konisid, sest boss keelas toas suitsetada, ja sellesama puu otsas märkas Saeed pesa ehitavat kulli. Lind töötas väsimatult. Mõnikord hõljus ta silmade kõrgusel tuules, peaaegu kohal püsides ja seejärel muutis õrnemast õrnema tiivaliigutuse või kõigest ühe tiivaotsa ülespoole pööratud sulgede abil ootamatult suunda.

Saeed mõtles Nadiale ja silmitses kulli.

Viimaks, kui aeg hakkas otsa saama, kirjutas ta ülepeakaela kiirustades pakkumise valmis, kopeeris ja kleepis selle kokku teistest, varasematest tekstidest. Seebiga oli pistmist üksnes näputäiel valitud piltidel. Ta viis mustandi bossile näha ja püüdis seda tema ette asetades grimassi varjata.

Kuid boss näis hõivatud ega märganud midagi. Ta kriipseldas väljatrükile vaid mõned väiksemad parandused, ulatas selle nukkerigatseva naeratuse saatel Saeedile tagasi ja ütles: «Saada ära.»

Miski mehe näoilmes sundis Saeedi talle kaasa tundma. Ta soovis, et oleks oma tööd paremini teinud.

Samal ajal kui klient serverist Saeedi e-kirja alla laadis ja seda luges, magas kaugel Austraalias, Sydneys Surry Hillsi linnajaos, üksik kahvatu nahaga naine. Tema abikaasa viibis äriasjus Perthis. Naine kandis vaid pikka T-särki, üht mehe omadest, ja abielusõrmust. Tema ülakeha ja vasak jalg olid peidus naisest endastki jumetuma lina all; tema parem jalg ja puus olid paljad. Paremal pahkluul oli end kannakõõluse lohukesse sisse seadnud sinine, väikese mütoloogilise linnu kujuline tätoveering.

Naise kodus oli valvesüsteem, kuid see ei olnud sisse lülitatud. Valve paigaldasid eelmised elanikud, need, kes kutsusid seda kohta koduks, enne kui gentrifikatsiooniks nimetatav nähtus jõudis nii kaugele, nagu see nüüdseks oli jõudnud. Magav naine pani häire tööle üksnes juhuti, enamasti siis, kui abikaasa oli ära, kuid sel ööl oli ta selle unustanud. Magamistoa aken neli meetrit maapinnast kõrgemal oli avatud, kergelt praokile lükatud.

Naise öökapi sahtlis oli poolik pakk beebipille, mida viimati oli võetud kolm kuud tagasi, kui tema ja abikaasa püüdsid ikka veel lapse eostamist vältida; seal olid passid, tšekiraamatud, kviitungid, mündid, võtmed, paar käeraudu ja mõned paberisse mähitud lehed närimata nätsu.

Uks tema kappi oli pärani. Tuba kümbles arvutilaadija ja traadita interneti ruuteri kumas, aga kapi ukseava oli must, mustem kui öö, täieliku pimeduse nelinurk – pimeduse süda. Ja sellest pimedusest ilmus välja mees.

Ka tema oli must, mustanahaline ja mustade, käharate juustega. Ta väänles, pingutas end kõvasti, käed haarasid ukseavast, nagu tõmbaks ta end vastassuunas raskusjõule või hiiglasliku tõusuvee tulvale. Peale järgnes kael, kõõlused pingul, ja seejärel rind, pooleldi lahti nööbitud, higises, hallikaspruunis särgis. Äkitselt katkestas mees ponnistused. Ta vaatas toas ringi. Jälgis magavat naist, magamistoa suletud ust, avatud akent. Ta tegi uue katse, pingutades sissepääsemiseks kogu jõust, kuid tehes seda meeleheitlikus vaikuses, sellise mehe vaikuses, kes rabeleb põiktänavas, siruli maas, hilisel öötunnil, et vabastada oma kõri seda kinni pigistavatest kätest. Kuid selle mehe kõri ümber polnud käsi. Ta tahtis vaid kuuldamatuks jääda.

Viimase tõmbega pääses ta läbi, vabises ja vajus põrandale nagu vastsündinud varss. Ta lamas liikumatult, väsinud kui ront. Püüdis mitte hingeldada. Siis tõusis ta püsti.

Mehe silmad pöörlesid kohutavalt. Jah: kohutavalt. Või vahest mitte nii kohutavalt. Vahest vaatasid need uurivalt ringi, libisesid üle tema, üle naise, üle voodi, üle toa. Üles kasvamine keset üldse mitte harvu hädaohtlikke olukordi, milletaolistel keskel ta täpselt oligi üles kasvanud, oli ta muutunud teadlikuks oma keha haprusest. Ta teadis, kui vähe on vaja selleks, et teha mehest hakkliha: vale hoop, vale lask, vale teravälgatus, müks autolt, üks mikroorganism käepigistuses, üks köhatus. Ta oli teadlik, et üksinda on inimene peaaegu mitte keegi.

Naine, kes magas, magas üksinda. Mees, kes seisis tema kõrval, seisis üksinda. Magamistoa uks oli kinni. Aken oli lahti. Ta otsustas akna kasuks. Ühe hetkega oli ta sellest läbi, kukkudes sulgpehmelt allpool ootavale tänavale.

Samal ajal kui toimusid need sündmused Austraalias, oli Saeed läinud õhtusöögi jaoks värsket leiba tooma ja oli juba teel kodu poole. Ta oli iseseisva meelelaadiga täiskasvanud mees, vallaline, korraliku ametikoha ja hea haridusega, ja nagu noil päevil tema linnas enamiku iseseisva meelelaadiga, täiskasvanud, vallaliste, korraliku ametikoha ja hea haridusega meeste puhul tavaks, elas ka tema vanemate juures.

Saeedi emast õhkus vastuvaidlematusest nagu õpetajast, kes ta varem oli, ja tema isas võis aimata kergelt jalgealuse kaotanud ülikooliprofessorit, kes ta ka praegu oli, kuigi vähendatud palgaga, sest oli ületanud ametliku pensionile mineku vanusepiiri ja pidi otsima külalisõppejõu kohti. Ammuses nooruses valisid Saeedi vanemad auväärse ameti riigis, mis lõppkokkuvõttes oma auväärseid ametikandjaid võrdlemisi lugupidamatult kohtles. Turvatunnet ja staatust võis leida üksnes teistes, sootuks teistsugustes sihtides. Saeed oli hiline laps, nii hiline, et ema arvates käitus arst häbematult, kui päris tema võimaliku raseduse kohta.

Perekonna väike korter asus kunagises kallis ja peenes, praeguseks ülerahvastatud ärilinnaosa omaaegses kenas, koloniaalajastu majas, mille ehisfassaad oli nüüdseks varisema hakanud. Nende eluruumid olid algselt osa palju suuremast korterist ja koosnesid kolmest toast: kahest tagasihoidlikust magamistoast ja kolmandast ruumist, mida kasutati koosolemiseks, söömiseks, meelelahutuseks ja televiisori vaatamiseks. Suuruselt oli kolmas tuba samuti tagasihoidlik, kuid sel olid kõrged aknad ja kasutuskõlblik, kuigi kitsas rõdu, kust avanes vaade kõrvaltänavast kuiva purskkaevuni puiestee teises otsas, kus see vanasti päikesevalguses pahises ja sätendas. Tegu oli vaatega, mis rahulikumal, õitsvamal ajajärgul võib anda kinnisvarale pisukese lisaväärtuse, kuid osutub äärmiselt ebasoovitavaks sõjaajal, mil see jääb ühele joonele linnaosa ründavate võitlejate  tugeva kuulipildujatule ja raketilaskudega: siis võrdus see vaade otse püssitorusse põrnitsemisega. Asukoht, asukoht, asukoht, ütlevad kinnisvaramaaklerid. Geograafia on saatus, vastavad ajaloolased.

Peatselt murendas sõda selle maja fassaadi, justkui kiirendanuks see aega ennast, nii et ühe päevaga võis juhtuda rohkem kui kümne aastaga.

Tagasi üles