«Kõige ilusam sureb alati esimesena»

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit Caroline Louise Walkeri romaanist «Peidus su silme all». See on aeglaselt pinget kruviv psühholoogiline põnevik, mille ootamatuid pöördeid ja lõpplahendust ei oska keegi ette aimata.

«Kuule, sa ei saa mu maja ilma asja arutamata hosteliks muuta ja oodata, et mind ei huvitaks.»

Tema poolt tulev külm iil muudab meie tormi suunda täielikult, näidates, et tegin siin ühe väga suure vea – niisuguse vea, mis juba oma elu elab ja igasuguse rahuliku vaidluse täielikult välistab. Vaid üks väike sõnaviga, üks pisike omandit näitav möödalask, ja mul on vesi peal.

«Sinu maja?» küsib ta.

«Sa tead küll, mida ma mõtlesin.» Kuid kahju on juba korda saadetud.

«Näha on et mõtlesid enda maja, mitte meie oma.»

«Lizzie, lõpeta nüüd, kuule.»

«Ära kutsu mind niimoodi. Ja ära puutu mind.» Ta tõstab käed ja astub eemale, kui end tema poole sirutan.

«Tegu on meie majaga. Sinu oma sama palju kui minu oma, sa tead seda küll ju.»

«Tore. Järelikult pole sul midagi selle vastu, kui meie oma külalistemaja orvuga, kes on juhtumisi su poja parim sõber, ka jagame. Seda maja ei kasuta ju mitte keegi. Kas sa ei kuulnud, kuidas ta rääkis, kui väga ta kutset hindab? Kus siin probleem on?»

«Okei.» Sihin allapoole vööd. «Tahad teada, miks mul temaga mingi probleem on?»

«Olen kindel, et sa …»

«Mulle ei meeldi see, et ta siia narkootikume tõi.»

Elizabeth naerab mu üle. «Miks sa arvad, et sa siia narkootikume tõi?»

«Ma nägin neid. Nägin, kuidas Jonah külalistemajast eile öösel täielikus marihuaanauimas lahkus.»

«Mis mõttes sa nägid?» küsib ta külma rahuga.

«Istusin basseini ääres. Nägin, kuidas ta suitsusest majakesest välja koperdas ja oma tuppa hiilis.»

«Nuhkisid nende järel?»

«Ei, Elizabeth. Ma ei olnud nende järel nuhkimas.»

«Ütlesid sa talle midagi? Kas ta teadis, et sa nägid?»

«Ei. Mul polnud talle midagi öelda.»

«Nii et sa lihtsalt istusid ja vaatasid teda vaikselt?»

«Tegelikult olin seal oma asja ajamas, kui ta minu rahu rikkus …» «Sa nuhkisid ta järel.»

«Ei. Kas sind tõesti ei häiri teadmine, et ta tõi meie koju narkootikume?» Näen et mitmuse kasutamine on nüüd Elizabethi hoopis häirima hakanud.

«Nagu sa ise poleks kunagi siia majja savu toonud, ära hakka peale, kuule.»

«Elizabeth, see ei ole tema maja.»

«Ja miks sa arvad, et tegu polnud hoopis Jonah‘ savuga?»

«Ma ei usuks seda iial,» näpsan vastu, ta käratab mu kuss, tõmban hinge ja küsin vaikselt: «Astud sa tõesti tema kaitseks välja, Elizabeth?»

«Ei. Küsin lihtsalt. Kuidas sa tead?»

«Miks sa teda nii agaralt kaitsed?»

«Miks sa tema suhtes nii kalk oled?»

«Sest mulle ei meeldi see, kuidas ta sind vaatab,» vastan lõpuks.

Elizabeth kissitab silmi, surub huuled kriipsuks kokku ja kustutab lõpuks külge keerates, head ööd soovimata, «Aga vot mulle meeldib!» saatel tule.

✶ ✶ ✶

FOTO: Raamat

Nicki silmad muutuvad niiskeks. Ta tundepuhang on liiga intiimne, ehk isegi manipulatiivne, seega teen end tugevaks, tundes, kuidas soojus mööda selga, kaela, kulmusid ja soonekesi mu otsa- esisesse pulbitseb – olles veendunud, et kaastunne juhiks mu tähelepanu plaanitud vestlusest kõrvale, süütunne võib mulle kõik maksma minna –, kuid see soojus pole kaastunne. See on võidutunne.

«Võta need. Teinekord need aitavad,» lausun talle prinditud artikleid ulatades.

Ta voldib paberid pooleks, seejärel veerandiks. Ilma pealkirju lugemata – ilma lootusele aega leidmata – paneb ta need ukse kõrval asuvale lauakesele. «Eks nüüd on siis nii,» ütleb ta lõpuks.

«Tegelikult on veel üks asi.» Olen seda osa küll peas korduvalt harjutanud, kuid see ei tule nii loomulikult välja, nagu lootsin. «Raske lugu, kuid ma pean seda sulle ütlema.» «Jeesus,» sosistab Nick.

«Asi niisugune, et – see vestlus peab meie vahele jääma.»

«Mis mõttes?»

«See peab meie vahele jääma,» kordan.

«Pean seda saladuses hoidma?»

«Nende pärast,» lausun peaga maja poole noogutades.

«Kas see on nali või?»

«Ei. Mõtlen seda surmtõsiselt. Kui infot nendega enne raviplaani jagada, siis kujuneb see kõik väga keeruliseks ja dramaatiliseks.» «Jonah ei korraldaks midagi sellist,» vastab ta.

Oleksin pidanud ilmselt valjuhäälselt harjutama, kuid olen otsustanud sõnad välja öelda: «Jonah oleks täiesti löödud. Tema poolt tuleks stressi vaid juurde. Ja ilmselt saaksin ka mina peapesu osaliseks.»

«Enda töö tegemise eest?»

«Sa pole otseselt mu patsient. Seda infot jagan sinuga perekonnasõbrana. Võta seda kui teenet, kuid mu diagnoos pole ametlik. Kõiki muretsema ajamine ja minu vastu pööramine ei muuda sinu jaoks mitte midagi. Soovitan enne asjast rääkimist enam infot koguda.»

«Hästi,» lõikab ta lõpuks vahele. «Saladust pidada ma oskan.» «Kujutan ette.»

Saladust pidada ma oskan, kuidas ta julgeb mind niimoodi mu oma kodus mõnitada? Kuid ka mina oskan alatoonidesse asju peita, nüüd, kus kõik käib salamisi, otsustan pisut improviseerida: mu kõrvu sosistab muusa. Üle võlli, kuid kaunis sosin. «Salatsemiseks on veel üks põhjus,» lisan, ise vale perfektsusest pea et pilves. «Asi on Elizabethis.»

✶ ✶ ✶

Liigun pärast toosti Elizabethi poole. Selleks ajaks kui peale paari sotsiaalse takistuse ületamist temani jõuan, on Luna Parks, kes kuulutab valjuhäälselt, et just tema leiutas avokaadoga röstsaiad, mu abikaasa ja Rick Lesteri uue pruudi hõivanud.

«Vabandust, et segan.» Panen käe Elizabethile ümber ja ta pigistab seda õrnalt oma õlal. Võtan seda kui vabandust selle avaliku kõnetsirkuse eest. Annan andeks.

«Igatahes,» lausub Luna, «ma toon sulle mõne, kuid pead nad kohe ära sööma või nad lähevad halvaks. Anna teada, millal sulle sobib. Nojah, üldse, kogu juhtunu on nagu õudusfilmist.» Elizabethi poole pöördudes lisab ta: «Ainus vahe filmiga on muidugi selles, et filmis oleksid sina ilmselt esimesena surnud.» «Jeerum, Luna. Mis sa räägid,» hurjutab Elizabeth.

«Eriti veel niisuguses keskkonnas,» lisab Bess.

«Selles mõttes, et sina oled meil ju iluduskuninganna, kullake. Issand jumal. Tead küll, millest ma räägin.» Luna raputab Elizabethi õlgadest. «Kõige ilusam sureb alati esimesena.» Minu ja Bessi poole vaadates lisab ta: «Oli niimoodi või? Iludus esimesena? Ei mäletagi enam. Oh, rahunege maha nüüd. Olen kindel, et vana ekstsentrik sureb järgmisena.» Ta nügib Elizabethi, nagu nad jagaksid mingi- sugust saladust: kaks tüdrukut Luna peas käivas filmis. Mu abikaasa suudab kuidagi naeratuse näole manada.

«Tuleta mulle meelde, Luna,» ütleb Bess. «Millal bitch sureb?»

Ma pole sellelt naiselt eal üle kahe lause kuulnud ja tunnistan, et ta võitis just mu südame. Lähemal seisvad sõbrad pöörduvad pealt vaatama – isegi mitte kuulatama, vaid otse ja avalikult lõbustatult vahtima. Mul on isu Bessi päästmiseks vahele astuda, kuid mõistan, et sellel naisel pole ilmselt abi vaja. Pärast paari hirmsat hetke, mil Luna häbi võimaliku tekkiva kaosega peitust mängib, otsustab Bess naeratada. Naerab isegi. See tabab Lunat nii ootamatult, et ka tema puhkeb naerma. Mida ta muud teha saab? Ta näitab näpuga Bessi poole. «Sina – sa oled meil päris metsik veel, kullake, või mis? Olgu ma neetud.» Ta hüüab kõva häälega üle toa Rickile: «Sul on siin üks paras tulehark, härra Lester!»

Mees noogutab, tõstab klaasi ning minu hämmastuseks jätkab Bess vestlust, nagu mitte midagi poleks juhtunud. «Kaua te kaks siin elanud olete?» küsib ta Elizabethilt.

Veendunud, et Elizabeth on kindlates kätes, lausun: «Ehk vabandate mind? Mulle tundub, et pealejook hakkab otsa lõppema.»

«Noh?» haagib Jonah end mulle kahe sammu kauguselt külge.

«Mida?»

«Mõistad nüüd, millest ma ennist rääkisin?»

«Jonah, tal on kõik korras.»

«Isa.»

«Tal on kõik kombes.»

«Mul on väga vaja sinuga rääkida,» jätkab ta mulle garaaži järgnedes.

«Kurat.» Lage koht seinal tuletab mulle meelde, et redel on ikka veel õues. Vihmaveerennid on ikka veel vaja puhtaks tõmmata.

«Mis on?»

«Ei midagi,» nihkun Costco varude riiulite poole.

«Saad sa mind korra kuulata palun?»

Soodavesi peaks siin olema. Toonik ka. «Tead sa, kuhu need pudelid kadusid? Schweppesi omad?»

«Arvan, et Elizabeth viis juba tuppa. Isa, kuule …»

«Poeg, mitte praegu.»

Tagasi üles