Loe põnevaid katkendid Kreet Rosina raamatust «Mina olen väärtuslik»

Kreet Rosin

FOTO: Erakogu

Kreet Rosin-Pindmaa on terapeut, harfimängija, qigong´i (hiina tervisevõimlemise) treener, mitme raamatu autor (sh «Piirangutest priiks», «Armastuse read», «Mina olen väärtuslik») ja vaimsete praktikate õpetaja, kes aitab tõhusate teraapiameetodite abil inimestel toime tulla elu erinevate õppetundidega. 

Postimees avaldab inspireerivad katkendid raamatust «Mina olen väärtuslik». 

Iseenda mittepiisav väärtustamine on minu poole pöördunud inimeste hulgas viimaste aastate jooksul nii levinud, et mõnikord tekib mul kahtlus, kas tegu ei ole mitte piisknakkusega (mida on võimalik kõikjalt rahvarohketest kohtadest üles korjata). Mittepiisava eneseväärtustamise tõttu lepivad inimesed sageli asjade, olukordade või tingimustega, mis nende ellu üldse ei panusta. Nt töötingimustega, mis on allpool igasugust arvestust. Või siis toksiliste suhetega (kas tööl või kodus). Või toiduga, mis nende organismi tugevdamise asemel seda hoopis kahjustab. 

[…]

Enese väärtustamine on üks kõige olulisemaid elukvaliteeti mõjutavaid aspekte. Enese väärtustmine võimaldab sul uskuda, et suudad anda oma võimekuse piires parima ning et väärid täisväärtusliku elu elamist. Kuid miskipärast kipub see oluline oskus, mis vastsündinu jaoks on iseenesestmõistetav, suuremaks kasvades kaotsi minema. 

On üsna levinud arusaam, et kui sa iseennast ei väärtusta, siis ei maksa oodata teistelt sinu väärtustamist. Siinkohal saan oma kogemuse põhjal öelda, et teised võivad sind isegi väärtustada, kuid sa ei taju seda, kui sa iseennast ei väärtusta. 

Kui millegi puudumine või mitteilmnemine tekitab sinus kannatuse moodi tunde, siis viitab see sinu suutmatusele vastu võtta elu õnnistusi. Selle all on ebapiisav iseenda väärtustamine, st uskumus, et sa ei ole väärt armastust, tähelepanu, küllust ja/või õnne. On hea endale teadvustada, et soovitud reaalsuse mitteilmnemise üheks peamiseks saboteerivaks põhjuseks on iseenda mittepiisav väärtustamine. Lisaks sellele ka armastuse vähesus, negatiivsus ja vastumeelsus muutustele, mis ühe vaatenurga kohaselt on iseenda mittepiisava väärtustamise tagajärjed.

[…]

Minu vaatenurga kohaselt on teadlikkuse üheks mõõdupuuks see, kas oled endale teadvustanud, kuidas sinu enesesse suhtumine sulle mõjub. See suhtumine hõlmab seda, kuidas sa iseennast tajud ja enesest räägid, millised on sind puudutavad uskumused ja vaatenurgad. Nendest sõltub sinu kogetav reaalsus. See, kui sa ennast ja oma andeid maha teed, ei ole tagasihoidlikkus. See on enese eitamine. See, kui sa teistele pidevalt annad, ise midagi vastu võtmata, ei ole heasüdamlikkus. See on enese eitamine. Enese eitamine tuleneb iseenda mittepiisavast väärtustamisest.

Samas ei tähenda minu jutt seda, et peaksid teised hooletusse jätma ning hakkama üle kiitma oma oskusi, omadusi ja andeid. Kui sa seda teed, siis on suur oht kukkuda egoismi või nartsissismi mülkasse. See ei ole oma eneseväärtuse ülehindamine, vaid ebakindlusest tulenev enesepettus. 

[…]

Õppides iseenda eest hoolitsema, märkad oma sisemist väärtust. Samuti saad kontakti oma hingega, kes soovib end väljendada armastaval moel. Mida enam oled kontaktis oma hingega, seda armastavamal moel käitud sa teistega ning seda enam jagad sa armastust ja võtad vastu teiste armastusavaldusi. 

Suhetega seonduv ongi üks ääretult oluline põhjus, miks tasub õppida end väärtustama – mida vähem sa end väärtustad, seda vähem suudad teistega suhelda armastaval moel. Sageli muutuvad selle tulemusel teistepoolsed reaktsioonid mittearmastavaks. Ning ühel hetkel (kui nad just ei ole sinust sõltuvad) võivad nad sinuga suhtlemisest täielikult tagasi tõmbuda.

Kõrgem eneseväärtustamistase toimib emotsionaalse immuunsussüsteemina. Juhul kui väärtustad end piisavalt kõrgelt, mõjutavad stress ja ärevus sind vähem, tajud keeldumisi ja ajutisi tagasilööke vähem haigettegevatena ning taastud neist kiiremini.

[…]

Iseenda väärtustama õppimisega ei kaasne ilmtingimata valgustunu seisundisse jõudmist, kus miski sulle enam haiget ei tee ning kus mõistad kõiki elu saladusi. Küll aga võib iseenda väärtustama hakkamine aidata sul vaadata kõigele toimuvale teise nurga alt ning seeläbi kogeda senisest enam sisemist rahu ja elu imelisust. Samuti suurendab see sinu võimet võtta senisest enam vastu kõiki õnnistusi, mida elu pakub. Seega, kui sa iseennast piisavalt ei väärtusta, siis oled enese vaenlane number üks, kes teadmatuse tõttu saboteerib enda elukvaliteeti.

[…]

Kui sul ükskõik mis mõttes (füüsiliselt, emotsionaalselt, finantsiliselt, suhtealaselt vmt) on väga valus ning soovid märgatavat muutust, siis tasub alustada andestamisest. Sama kehtib olukorras, kus sul on enesega tegelemise aeg piiratud ning tundub, et saad valida vaid ühe tehnika.[…] Andestamine ei eelda patukahetsemist teise inimese poolt ega sõltu haigettegija käitumisest. Andestamiseks piisab ühest inimesest, tema otsusest, sest andestamine ei ole tunne, vaid tahtest tulenev tegu. Andestades vabastad sa end sinu ja sulle liiga teinud inimese vahelisest kurnavast energeetilisest ühendusest. Samuti temaga seonduvast kibestumisest – seega ei mürgita sa enam iseennast. See aitab sul muuta oma suhtumist ja vaatenurka seoses ülekohtu tegijaga – võid hakata teda nägema kui inimest, kelle sisse on ilmselt kogunenud palju valu ning kes vajab andestust. 

Mitteandestades, st hoides eneses sulle ülekohut teinud inimesega seonduvat pettumust, solvumist, valu, viha, raevu, vimma, kibestumist või mõnda muud lõhkuvat tunnet, teed endale karuteene. Sa oled sel juhul nagu mürki joov teadmatu inimene, kes loodab, et keegi teine sureb tema joodava mürgi tõttu ära. Kuid isegi siis, kui sinu sees on olnud aastaid (või lausa aastakümneid) andestamatusetunne, võid sa siiski igal hetkel valida midagi muud. Võid valida andestada endale, et hoidsid nii kaua eneses sind kahjustavat tunnet. Ning seejärel võid valida andestada valusat

kogemust pakkunud inimesele. Sellega teed tohutu kingituse iseendale. Ja lisaks sulle saab sellest kingitusest tõenäoliselt mingit kasu ka sinu suur õpetaja, st see, kes sulle haiget tegeva kogemuse põhjustas.

[…]

Ja hull lugu on see, et mitteandestades ühele Looja loodud olendile, hoiad sa eneses andestamatusetunnet Looja suhtes. Mitteandestades annad sa kriitilise hinnangu Looja loomingule. Sellega sa justnagu ütleksid Loojale: “Sa oled loomisega puusse pannud. Sul on veel palju õppida, mis puudutab loomist. Mina tean, kes väärib andestamist ja kes mitte.” Siia juurde ütlen kohe, et kuhugi toredasse kohta selline vaatenurk ei vii.

[…]

Abiks võib olla ka taipamine, et seni kuni jätkad oma ohvriloo üha uuesti ja uuesti rääkimist (sõnades või mõttes), oled sa klammerdunud toimunu külge ning see ei lase sul eluga edasi liikuda. Sa ehk isegi elad…hingitsedes, kuid kindlasti mitte sisemist rahu pakkuval moel. Mitteandestades hoiad end vangikongis, mille oled ise kokku klopsinud ja mille ukse võti on sinu enda käes. Kuid võti keerab ukse lukust lahti vaid siis, kui kasutad võtmesõna, mis on kirjutatud võtme peale – selleks on «Ma andestan». Selle abil pääsed vabadusse ning samal ajal vabastad end liigsest koormast, nii et sul on lihtsam olla voos (st koged olukordade sujuvat lahenemist) ning liikuda elus edasi sulle sobivas suunas.

Meenub 19. sajandil sündinud poetessi Ella Wheeler Wilcox´i ütlus, mille kohaselt on kurb tõsiasi, et ainukesed inimesed, keda me tõeliselt haavame, on need, keda me kõige rohkem armastame. Me meelitame neid, keda vaevalt tunneme. Me püüame meele järgi olla külalistele, kes tulevad meile külla (meie ellu) vaid lühikeseks ajaks. Ning jagame mõtlematuid hoope neile, kes meid tõeliselt armastavad.  

Vaadates veidi enda ümber (ja enda sees) ringi, leiame sellele kuhjaga kinnitust. Kas pole  mõtlemapanev? Ma ei ole veel kohanud inimest, kes ei oleks mitte kunagi mitte ühelegi lähedasele haiget teinud. Loomulikult on inimesi, kes on sellest juba välja kasvanud ning juhinduvad nüüd põhimõttest «valin ja tegutsen kooskõlas südamekeskusega osapoolte kõrgeimaks hüvanguks ilma kedagi kahjustamata». Kuid neid ei ole ülemäära palju. Ning nende inimeste teadlikkus ei ole mitte alati olnud sedavõrd kõrge, vaid nad on selleni arenenud. Ja sellel arenguteel on ka nemad haavanud lähedasi ning jaganud mõtlematuid hoope neid kõige enam armastavatele inimestele. Nt teismelisena, kui sa hirmust näida memmekana käitud sõprade juuresolekul oma vanematega üleolevalt ja hoolimatult. Nt soovist säästa vanemaid südamevalust jätad neile rääkimata oma abielulahutusest. Nt lapsepõlvest pärit valu ja ebakindluse tõttu käitud täiskasvanuna agressiivselt ja ründavalt. Jne.

Järelikult võib üsna kindlalt väita, et on väga vähe inimesi, kellel ei oleks põhjust andestust paluda ning enesele andestada oma varasem teadmatus. Sest sellest teadmatusest tekitatud energeetilised blokeeringud ja karmalised portsud jäävad sind mõjutama seni, kuni oled need harmoniseerinud. Sealjuures võivad sind vägagi abistada andestuse palumine ja andestamine.

Minu aastatepikkune kogemus seoses teadliku andestamisega näitab seda, et kuigi andestuskirja kirjutamine võib kohati olla vägagi tõhus, annab kõige vabastavama tulemuse andestamine meditatiivses seisundis. Mina olen seda praktiseerinud alfa-tasandil ning juhendatud meditatsioonina. Seda tasub teha vähemalt kahes osas – esimeses osas andestad endale kogu sinu poolt tehtud kahju läbi tegude, mõtete ja sõnade; seejärel andestad sellele, kes on sulle pakkunud valusa kogemuse. Kuid selle võib jagada ka kolme ossa – esimeses osas andestad endale kogu sinu poolt teistele tehtud kahju läbi tegude, mõtete ja sõnade; seejärel andestad enesele tehtud kahju; lõpuks andestad sellele, kes on sulle pakkunud valusa kogemuse. Võid seda teha lausa mitu korda järjest. Iga korraga vabastad teatud hulga südamel olevast koormast. Tee seda seni, kuni sinu sisimas kerkib valusa kogemuse pakkunud inimese suhtes tänulikkus. Mõnes elusituatsioonis võib su ratsionaalne meel karjuda: «Seda ei ole võimalik andestada!» Sellisel juhul tasub endale meenutada mõnda tõsiasja:

- Iga inimene annab endast igal hetkel parima vastavalt oma teadlikkusele.

- Iga inimene on lihtsalt inimene, kes aeg-ajalt eksib ja teeb vigu.

[…]

Andestamise puhul tasub meeles pidada, et sa ei pea kellelegi ütlema, et sa talle andestasid – see on ainult sinu enese jaoks vabastamaks energiablokeeringuid. Teine inimene ei pruugi üldse teadlik olla, et kannad endas temaga seonduvat negatiivset tunnet. See on ainult sinu enda jaoks – et saaksid kergema koormaga läbi elu edasi liikuda. 

[…]

Palun mõtiskle mõne hetke ning ole enda vastu üdini aus. Kui mitu aastat või aastakümmet oled sina püüdnud end kohandada vastavalt teiste (nt oma vanemate) ootustele? Kas ka sina oled arvanud, et sinult oodatakse edukas olemist? Iseenesest pole edukas olemises midagi halba, kuid häda on selles, et selle mõiste tähendus on veidi moondunud. Paljude arvates on (või on olnud) nende edu ja seeläbi ka väärtuse mõõdupuuks nende töö, uhke maja, asjade hulk, kontonumbri suurus jne. Usun, et kui oled selle raamatuni jõudnud, siis mõistad, et materiaalsetel asjadel pole sinu väärtusega mitte mingit pistmist. Samas ei piisa kahjuks selle mõistmisest, sest miks muidu on maailmas nii palju inimesi, kes ajavad taga täiuslikkust ning on sõltuvuses teiste heakskiidust. Olgu etteruttavalt öeldud, et need mõlemad on märgid enese mittepiisavast väärtustamisest.

FOTO: Raamat

Raamat on jaotatud kaheks osaks. Esimene käsitleb seda, mis vahe on iseenda väärtustamisel ja enesehinnangul ning kumma edendamisele esmajärjekorras keskenduda. Samuti on juttu iseenda mittepiisava väärtustamise sümptomitest ja põhjustest. Ja sellest, kuidas aidata lähedasi, kes käituvad iseennast mitteväärtustaval moel. Raamatu teine osa käsitleb põhjalikult seda, mida teha suurendamaks iseenda väärtustamistaset. Kõige lõpus on 21-päevane programm, mis aitab luua vajalikku rutiini ning kinnistada kasulikke harjumusi

Tagasi üles