Raamat päris inimestest ja päris muredest. Ei mingit ümbernurgajuttu või mahasalgamist

Andrei Hvostov. Foto: Dmitri Kotjuh

Raamatublogija Mariann Vendelin võttis raamatuklubi Raamatujutud minakirjutiste lainel viimasena ette Andrei Hvostovi «Kirjad Maarale». Etteruttavalt ütleb ta, et tehtud valikust suhestus sellega kõige paremini ja see meeldis talle tunduvalt rohkem kui Viivi Luige «Varjuteater» või Anaïs Nini «Henry ja June».

1968-2050, Eesti. Andrei Hvostov valab oma lapselapsele adresseeritud kirjadesse oma mälestused, kogemused, arvamused ja õpetused. Kirjaniku nägemuses loeb Maara neid sajandi keskel, kui on saanud 33-aastaseks ja võiks noore täiskasvanuna huvi tunda, mida vanaisa mõnest teemast arvas või kuidas elas. Hvostov üritab vaadata ka tulevikku ning kirjutada selles võtmes, mis sel ajal oluline võiks olla.

Maara, ma suhtun umbusuga oral history'ks nimetatud distsipliini. Meie mälestused on täis illusioone ja hallutsinatsioone, võibolla seal midagi muud ei olegi, ja seda isiklikust kogemusest teades hoiatan sind, kallis laps, et sa ei võtaks edasist puhta kullana. Vähemalt, et sa ei võtaks kõike puhta kullana.

 

Raamat oli ootamatult (või just oodatult, sest on kirjutatud ikkagi lapselapsele) isiklik, kirjutades päris inimestest ja päris muredest. Ei ole mingit ümbernurgajuttu või mahasalgamist. See oli minu silmis raamatu suurim väärtus. Hvostov on konkreetne, julge ja kriitiline. Selle sama aususe tõttu suudab kirjanik edukalt ka enda üle nalja visata ning kriitiline olla. Seetõttu ei ole raamat just ülearu tõsine ja pani korduvalt muigama. Päris lõpp vajus küll natuke ära, sest mingid teemad hakkasid korduma ja tihenesid viited  teistesse peatükkidesse/kirjadesse.

 

Lisaks aususele on teised raamatu väärtused ajaloo jäädvustamine ning Hvostovi seisukohad. Põnevaid mõttekäike on tal palju. Lugejana jääb lihtsalt valik: nõustuda või mitte. Üks huvitavamaid teemasid oli eestlased-venelased, mida kujutatakse korduvalt. Üks hea tähelepanek oli näiteks see, kuidas erinev suhtumine hakkab pihta juba inimene nimest. Täpselt naelapea pihta lööv näide on see, et kui ühele inimesele ütlesin, et hetkel loen seda raamatut selliselt kirjanikult, siis küsis ta, miks venelase raamatut loen...

 

Põhiküsimus paarisuhte käimashoidmiseks võib olla järgmine: kas teha nädalas viiskümmend tundi tööd, et lubada endale veebruaris puhkust Tais; või teha nädalas tööd vaid kakskümmend tundi, et mitte kunagi Taisse sõita, kuid see-eest istuda niisama kodus, vaadata aknast välja ning lugeda raamatuid.

 

Andrei Hvostov, «Kirjad Maarale».

Raamat

Mulle meeldis, kuidas Hvostov võttis aega, õigupoolest leheruumi, seletusteks. Mõeldes sellele, et mis meie jaoks on igapäevane ja tavaline, ei pruugi tulevikus enam nii olla. Jäi silma ka mehe lai silmaring ning ta ei ole kade, vaid mõtestab toodud paralleelid lahti. Ei ole nii, et ainult teadjad noogutavad kaasa ja lollid ei saa midagi aru. Nii põikab ta nii ajalukku kui kirjandusmaailma. Mõnus oli lugeda lähimineviku sündmustest, mis toimusid juba minu jaoks liiga ammu, et neist midagi teada. Eriti huvitav ehk põnevatest lugudest tulvil tundus anoomia aeg. Veel meeldis mulle lugeda kogemustest, mis on mulle võõrad, nagu kaitsevägi või autism, ja lisaks sai aimu, kuidas mehed mõtlevad.

Lugedes ma ise selle peale ei mõelnud, et loen kirju. Pigem suhtusin temasse nagu teistesse mälestuste- ja mõtete raamatusse. Väga huvitav oleks teada, mida Maara ise tulevikus sellest kõigest arvab. Kas ta ootab lugemisega 33. elueani ning avab siis sünnipäevahommikul põnevusega raamatu? Või teeb ta seda uudishimust juba varem? Mõtle, kui vahva oleks, kui ta jagaks oma emotsioone ja avaldaks näiteks oma vastuse raamatule.

Tead, Maara, ma kipun ühe juhtumi või seiga põhjal tegema suuri, vahel lausa kõikehõlmavaid üldistusi. Seda on mulle korduvalt ette heidetud.

Sinu vanaema Kadi on mind ikka selle pärast hurjutanud. Ta on hariduselt ikkagi arst. Meditsiinis tehakse järeldusi suurte andmemassiivide põhjal. Nagu ka ajalooteaduses või ajakirjanduses, pean ma lisama, ja need on mulle lähedased alad.

Ent kõige lähedasem on ikkagi kirjandus. Kirjandusmaailmas on tavapärane, et vaadeldes veetilka, kirjeldatakse tervet kosmost.

 

Kuna ma raamatut mina-kirjutise teemal lugesin, siis võrdlen põgusalt teistega ka. Sarnaselt eelmisele kahele esines ka siin palju mõttelõnga taolist juttu, mis siia sinna hüples, kuid seda oli tunduvalt vähem. Tekst oli palju konkreetsem ja sellepärast ta ilmselt meeldis ka mulle rohkem. Huvitav paralleel oli veel see, kuidas Hvostov tõi sarnaselt Viivi Luigele välja, et igal inimesel on elus oma koht, mida ta peab otsima.

 

Minu senine kokkupuude Hvostoviga piirdub HeadRead festivaliga, kus ta jäi meelde sellega, et tal oli alati esinejale küsimusi. Seda mainib ta muide siin raamatus ka ise. Tema varasemat loomingut ma lugenud ei ole ning poliitikaga polnud ka kursis. «Kirjad Maarale» tekitas aga tahtmise ka teisi Hvostovi teoseid lugeda. Teine mõte, mis raamat mulle pähe istutas, on idee ka ise midagi taolist tulevaste põlvede jaoks paberile panna. Kirjutada aktuaalsetest probleemidest, mind vorminud sündmustest ja otsustest, teemadest, millega ise olen hädas olnud ja lähiaja valguses kindlasti ka ülemaailmse pandeemia kogemusest.

 

Andrei Hvostov on 1963. aastal sündinud eesti ajakirjanik ja kirjanik. Ta õppis Tartu Ülikoolis ajalugu. 2014. aastal astus Hvostov sotsiaaldemokraatlikku erakonda ning kandideeris ka Riigikokku, kuid ei osutunud valituks. Mehe esimene romaan «Lombakas Achilleus» ilmus 2004. aastal. 

 

«Kirjad Maarale» sisaldab kirjaniku pihtimusi oma pojatütrele, kes neid kunagi tulevikus lugeda saab. Raamatust leiab ühe meie seisukohti, lõbusaid seiku eraelust, huvitavaid ajalookilde aga ka isiklikku valu, ühiskonnakriitikat, probleeme ja potentsiaalseid lahendusi. Mulle sümpatiseerisid Hvstovi otsekohene ja aus jutt ning huvitavad mõttekäigud. Boonuseks olid veel kirjandusest ja ajaloost toodud paralleelid, mis olid kenasti lahti seletatud. Soovitan lugeda ja ise loen temalt kindlasti midagi veel!