LÕHUTUD APARAADID JA LAIMUJUTUD Arstiteadlane Aili Paju pihib, kuidas ta dopingu vastu võideldes tööl rünnakute alla sattus (1)

Linda Pärn
, raamatuportaali toimetaja
Copy
Aili Paju.
Aili Paju. Foto: Margus Ansu

Loe katkendit Aili Paju elulooainelisest raamatust «Tagasi Tuulemaale», kirjastuselt Tulip.

Kui kõndisin päikeselisel oktoobrikuu varahommikul lumest sulanud märjal murul paljajalu väikese maja poole, meenus üle poole sajandi vaikinud lugu. Aastaid külgeharjunud komme kõndida kevadest hilissügiseni paljajalu väikese maja poole äratas ellu hingevalust läbiimbunud sündmuse. Olin etteasteks valmis!

Kõigest neli kuud hiljem, 2019. aasta talvel tehti teatavaks rahvusvaheline suusadopinguafäär, mis pani järjekordselt eesti rahva hinge veritsema. Näib, et ühiskonda raputanud ränk haav ei kasva niipea kokku, seda enam, et tegelikkuse tõelised solkijad on endiselt varjus...

Siin see lugu on.

Aili Palju, «Tagasi Tuulemaale».
Aili Palju, «Tagasi Tuulemaale». Foto: Raamat

Kord peale loengut pöördus koridoris mu poole üliõpilane Aleksander Tammert (siis veel mitte seenior) ja soovis minuga rääkida. Biokeemiakursus oli tal seljataga, eksamid tehtud... Milles küsimus? Tahab ta tulla biokeemiaringi või on tal tervis sant? Kuna olin majas ainus praktiseeriv arst, tuli mul sageli abistada vigastatud või väsinud noort inimest, anda nõu, kui oli põhjust eritohtri poole pöörduda.

Kabinetis ütles noormees, et tal kästi mingeid tablette võtta, siis olevat kevadel tulemused palju paremad. Küsisin, kus need tabletid on. Ta ulatas purgi, millel ilutses hormoonpreparaati tutvustav silt. Tegemist oli tugevatoimelise meessuguhormooniga.

Ja neid kästi teil võtta, küsisin igaks juhuks üle. Jah, vastas ta, mitu korda päevas. Mis need tabletid teevad, kas annavad tõesti meetreid juurde?

Ma vastasin irooniliselt, kui tahate naist võtta, perekonda luua ja lapsi saada, siis võib pärast tablettide neelamist raskusi tulla. Selgitasin paari lausega, kui rängalt mõjutab tugev kehavõõras hormoon organismi, kuidas rikutakse ta elu, võimalik, et sugusfäär jääb tulevikus lonkama...

Noormees kuulas, ilmselt mõistis ohtu, ta küsis, mis ma selle purgiga teen. Vastasin, minge väljakäiku, valage sisu klosetipotist alla ja tõmmake vesi peale. Heade tulemuste saamiseks tehke korralikult trenni edasi.

Küsisin, kes teile selle purgi andis. Ta mainis oma treeneri ja meie kateedri juhtkolleegi nime.

Ja nad ei valgustanud teid sõnagagi, kuidas tabletid võivad mõjuda.

Ei, vastas Aleksander Tammert.

Noormees lahkus, aga mina kaotasin hingerahu. Mu poole pöördus sportlane, kuid ega tema ole ainus, kellele jagatakse dopingukapsleid. Tõenäoliselt peidab kahjulikku hormooni mõne teisegi sportlase tasku. Info levib, siis ollakse valmis neelama juba isepäi, kes teab, mida. Kuidas pean ma käituma? Olema vait ja tegema näo, et mind see probleem ei puuduta? Aga puudutab ju!

Meie väikeses ühiskonnas langeb vaimsete jõudude säilitamisel suurim vastutus ülikoolile. Nii ma kujutlesin, hoolimata Endla Kodrese hoiatusest. Töötades õppejõuna ülikoolis, sukeldusin põnevasse teadusteemasse, tahtsin olla täpne diagnostik ja tasemel lektor. Nüüd puutus naiivne mina kokku juhtpositsiooni sissevõtnud kombinaatoritega, kes kasutavad ära teab millisest allikast imbunud info ja tegelevad julmalt noorte inimeste lõhkumisega, liiati nii tugeva hormooniga. Sina jagad üliõpilastele tarkust organismi tegevusest, kirjeldad andekatele noortele tulemuste parandamise võimalusi, ja su kõrval viljeldakse karistamatult... Mida? Eluohtlike preparaatide kasutamist. Ja veel kellele! Praegusele tudengile ning tulevasele õpetajale! Juhtivat positsiooni ärakasutavatel sahkerdajatel puudub autunne, nii tiritakse kaasa andekaid noori. Olen piisavalt kogenud, et valuteinud inetused ei lähe niisama mööda. Sa võid astuda kõrvale, võid vaikida, kuid unustada ei eales. Jälle puutusin kokku ülikoolielu lagastajatega, noortest mittehoolivate tegelastega...

Ma ei tohtinud noormeest reeta. Esimese hooga kirjutasin Spordilehte artikli dopingute kahjulikkusest. Artikkel avaldati. Siis pühendasin loengul minuteid dopingutele, kirjeldasin värvikalt hormoonide kahjulikku toimet, jutt mõjus, eriti naisüliõpilastele. Seejärel võtsin kevadisel teaduskonna koosolekul sõna ja teatasin, kuidas kahjustab doping noort inimest. Sõnavõttu üritati välja naerda, aga terav keel päästis mu. Kuna mu doktoritöö käsitles organismi hormonaalset regulatsiooni stressi tingimustes, valdasin teemat hästi, kaitsmine seisis ju ees. Peagi langesin rünnakute alla töökohal: lauasahtlist varastati katseandmete vihik, lõhuti aparaat, solgiti preparaate, lõpuks lendlesid ringi laimujutud.

Kui pool sajandit hiljem elasin neoliberalismi siirete ja valitseva turuloogika keskel praktiliselt nähtamatuna, ei imestanud mind enam miski. Sest olin kõigest naisolend, kel oli naiivsust uskuda, et nii esinduslik teadusasutus, nagu ülikool, ei allu labaste poliitfiguuride turuseadustele, vaid püüab teha omalt poolt kõik, et tõeline vaim võiks edasi areneda...

Rämedad võtted ei peatanud mind, mul polnud mõtteski alla anda või teaduskonnast lahkuda. Kuhjuvaid pingeid lahendas, naljakas küll, omaette laulmine. Kui jõudsin õhtul surmväsinult tillukesse üürituppa (Taara puiestee 5), ampsasin suutäie soolast, juustu- või heeringaleiba, rüüpasin teed peale, istusin kušetile, selg vastu kapiseina, võtsin kitarri kätte ja undasin laulda.

Kehva kuulmisega eakas pererahvas kõrvaltoas mängitas hommikust hilisõhtuni valjusti raadiot, nemad ei kuulnud mu lüürilisi etteasteid. Mul oli vaba voli ja nii üürgasin täiel häälel:«Kus rändasid sa, Billy Boy, Billy Boy...», «Päevil, mil sind ma näen...», «Õrnpunased purjed, kui loojangul päev...». Kuni olin suur rahu ise. Soovitan ummikusolijatele, kas peate viisi või mitte, polegi tähtis, võtta ette vanad laulud. Kokkumäng kitarriga pani südamliku mineviku helisema. Ja milline vabanemine! Juhtus sedagi, et jäin, kitarr süles, märkamatult magama, aga hommikul olin valvas ja terav. Järgmisel kevadel, enne Müncheni olümpiamänge nägin Kääriku arstipunktis protseduuri, mis võttis lõplikult usu spordi ausasse tulevikku. Astusin uksest sisse, kui tuntud kümnevõistleja paljasse, lubamatutest süstidest kirjusse tagumikku kui maakaarti ladus medõde parajasti annuse kehavõõrast hormooni. Tõmbusin eemale, olin mõnda aega vait ja mõistsin, andekate noorte inimeste koolitamisel pole mõtet, kui nende elu ümbritseb saamahimuline, võltsiv seltskond, kes juhib spordirahva kahtlasesse dopinguvõrgustikku.

Kuidas dopingusaaga edasi läks, saad lugeda Aili Paju dokumentaalteosest «Tagasi Tuulemaale». See on pihtimuslik lugu, mille teljeks on koolitüdruku, üliõpilase, arsti suhe loodusega ja suundumused ateistliku, totalitaarse süsteemi tingimustes.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles