«Raamatut polnud loetud, veiniklaas polnud esimene. Aga mees ei teadnud seda»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Claire McGowani psühholoogilisest põnevikust «Teine naine».

Claire McGowan, «Teine naine». Foto: Raamat

Suzi sai hakkama tohutu lollusega. Nüüd, rasedana, elades koos armukadeda abikaasa Nickiga muust maailmast ära lõigatud paigas, maksab ta selle eest ränka hinda ja tunneb aina ängistavamat üksindust. Kui ainsasse nende läheduses paiknevasse majja kolib keegi, on Suzil hea meel, sest tärkab lootus saada seltsiline. Tal on kiusatus rääkida Norale kõik südamelt ära. Peagi hakkab Suzile aga tunduma, et Nora teab rohkem, kui välja näitab. Kas on võimalik, et too võhivõõras juba teab, millega Suzi on hakkama saanud?

Kaugel eemal elab Elle oma ideaalses kodus. Tema eesmärk on jätta mulje, et kõik on parimas korras. Aga kui abikaasa teda petab, paljastub lapsepõlvest pärit saladus, mida Elle on üritanud kogu elu varjata. Ta teeb kõik, et meest kinni hoida, on valmis isegi tapma. Lõppude lõpuks – ta on seda ometi varemgi teinud …

Saladuste ja valede puntrasse mässitud üksteisele võõrad inimesed jõuavad peagi arusaamisele, et neil on rohkem ühist, kui nad oleks osanud eales aimata. Pärast seda, kui ootamatu traagiline sündmus nad kokku viib, muutuvad nende elud pöördumatult.

Claire McGowan on andekas uus hääl psühholoogiliste põnevike žanris. Tema raamat «Teine naine» on püsinud Amazoni edetabeli tipus enam kui aasta. Claire elab Londonis ning kirjutab ühtlasi pseudonüümi Eva Woods all.

***

NORA

Temaga esimest korda kohtudes olin ma rabatud, nähes, kui kurb ta paistab. Minu enda olukorda arvesse võttes olin ma sellest üllatunud. Mille pärast ta kurb oli? Kui üldse keegi oleks pidanud kurb olema, siis mina, kes ma kolisin tillukesse ämblikuvõrke täis majja, olles kogu oma mööbli hoiule andnud. Raha oli läinud, suur maja oli läinud. Kõik oli läinud.

See oli ikka veel soojal oktoobrikuu päeval, kui ma maja esimest korda vaatamas käisin. Maakler – Gavini-nimeline noormees, kes oli liiga ohtralt habemevett kasutanud – oli toonud mu kohale oma väikese Fiatiga. Tema müügikõne oli jube tüütu. Mul oli tahtmine talle öelda, et olen juba otsustanud selle maja üürile võtta, tema aga muudkui rääkis rahust ja vaikusest ja kõige eest eemale pääsemisest. Maja koos veel kahe elamuga paiknes kitsa külavahetee ääres, kust Suur-Londoni ringteeni M25 oli õige mitu miili. Lähim linn oli Sevenoaks ja see polnud kuigi lähedal. Paljude miilide ulatuses polnud mitte midagi, mitte ühtki hoonet. Omal ajal olid need kolm maja olnud tüki maad eemale jääva suure lagunenud maamõisa personali eluasemed. Holly Cottage oli tühi, sisuliselt mahajäetud. Maja, mille mina olin otsustanud üürida, kandis nime Ivy Cottage. See maja, kus tema elas, kandis nime Willow Cottage. «Teil on naabrid,» teatas Gavin innukalt. «Kena noorpaar. Ostsid maja, nooh … umbes poole aasta eest.»

Mina ei lausunud sõnagi. Ma polnud kindel, kas olen juba valmis nendega kohtuma. Pärast kõike juhtunut tundus see liiga vara. Aga ma tunnistan, et tundsin huvi, ja nende majast möödudes hoidsin silmad lahti. Nad olid jõudnud juba aias üht-teist ära teha, aga ma sain aru, et tegu on linnainimestega. Nad olid istutanud valed asjad, õrnad lilled, mis ei ela esimest külma üle, üritasid kasvatada salatitaimi kottides, kus võimutsesid teod.

Kui auto majast mööda sõitis – Gavin kihutas kitsal küla­vaheteel liiga kiiresti –, märkasin ma aknal liikumist ja majas naist, kes varjas käega päikest, et meid näha. Ta pilk oli imelik – kuidagimoodi näljane. Tal olid tulipunased juuksed, mille värv ei saanud loomulik olla, ja ta nägu oli kahvatu.

«See on siis naine,» ütles Gavin. «Kolisid siia Londonist. Põgenesid sealse pöörase elutempo eest. Tegid põhjaliku remondi: udupeen signalisatsioon, põrandaküte.» Tol hetkel tundsin ma naisele kaasa. Võib-olla ei saa sellised linnast maale kolinud kunagi aru, mida tõeline maaelu endast kujutab. Võib-olla oli põhjuseks temast õhkuv tüdimus, kurbus … isegi hirm. Võib-olla see, kuidas ta pilk mind jälgis, kui ma autost väljusin ja mööda umbrohtu kasvanud teerada Ivy Cottage’isse sammusin. Just nagu oleks ta tahtnud meeleheitlikult ükskõik kellega rääkida. Tundsin, et peaksin talle viipama või teda mingil moel tervitama, aga hirm hoidis mind tagasi. Seda jõuab hiljem teha.

Ivy Cottage oli rõske, siin polnud aastaid remonti tehtud. Vannituba oli moest läinud laimiroheline ja köögiakna praost piilus sisse väät. Maja jäi igas mõttes alla sellele, kus olin viimased kümme aastat elanud. Aga ma ei saanud enam seal elada, nii et pidin eluga edasi minema. «Ma võtan selle,» laususin ma ja tundsin teatavat rõõmu, nähes Gavini näol üllatust, mida ta üritas varjata.

Tol päeval ma naisega ei rääkinud, aga arvasin juba siis, et me õpime teineteist üsna hästi tundma.

* * *

Kaks nädalat hiljem saabusin kolimisautoga kohale. Kolimisele eelnenud nädalad olid olnud kiired. Pakkimine, laoruumi üürimine … see oli kallis, aga ma ei suutnud kõikidest oma ilusatest asjadest loobuda. Pidin palkama kolijad, ostma kastid, pakkima, suunama posti ringi, tühistama teenused. See oli kurnav ja võttis mu viimase raha. See, et ma pidin raha peale mõtlema, oli ikka veel šokk. Ma ei saanud enam pikemalt mõtlemata deebetkaarti lehvitada ega ammutada raha lõputuna tunduvast sula­rahaaugust, mis mul enda arvates oli olnud.

Viimasel päeval keerasin oma ilusa maja ukse lukku ja pistsin võtme kirjapilust sisse. Hetkeks oli mul tahtmine uks maha lüüa ja võti tagasi võtta. Kujutasin ette, kuidas uued inimesed kolivad sisse, sisenevad valgete seinte ja puitpõrandatega tühja ruumi, täidavad selle häälte, värvi ja eluga. Arvatavasti müüakse nii suur maja lastega perele ja ma tundsin taas südames vana tuttavat valu, et kaks ülemise korruse tuba olid endiselt varutoad või kabinetid ega olnud kunagi lastetubadeks saanud.

Sinna ei saanud midagi parata. Ma olin kõigest nelikümmend kaks – veel oli võimalus. Pidin sellest mõttest kinni hoidma.

Kuna mul oli nii palju tegemist olnud, polnud ma mõelnud punapäise naise peale, kellest pidi saama minu naaber. Alles siis, kui kolimisauto suurte raskustega võideldes ja korduvalt puuokste alla kinni jäädes kitsast külavaheteed mööda maja poole venis, turgatas see mulle pähe. Ma kohtun temaga varsti. Võib-olla isegi täna.

_SUZI

Veoauto mürin pani mind diivanilt püsti kargama. Olin lösutanud seal taskurättide ja poolikute teetasside keskel. Sellises seisus ei tunneks mind äragi: kord olen ma tuimast piinast lömastatud, siis aga tunnen kabuhirmu ja ärevust, ei suuda paigal istuda ja tammun plaane tehes elutoas ringi. Kuidas siit pääseda? Kuhu minna? Mu süda võpatas iga kord, kui lauatelefon või mobiil helises. Tundsin, kuidas süda ahhetab mu rinnus, paiskab mu soontesse adrenaliini. Kui keegi teaks, mis olukorras ma olen, siis mõeldaks: kuidas sa lasksid sellisel asjal juhtuda? Kuidas sa võisid nii loll olla? Ma ise oleksin esitanud sama küsimuse – enne seda, kui selleks osutusin mina.

Nii et kui kuulsin veoauto mürinat, kargasin jalule, peas erinevad vabandused. See pole tõsi. Ma ei mõelnud seda nii. Anna andeks. Poppet oli mürina peale küünte klõbinal ukse juurde jooksnud ja klähvis totakalt. Siin liikus nii vähe autosid, meile ei toodud piima koju ja Nick oli korraldanud posti saatmise oma kontorisse. Küllap tuleb Nick varem koju ja mina pole veel riides ega ole õhtusööki valmis teinud. Mis ta küll ütleb? Aga võib-olla on see midagi muud. See naine. Aga ei, lähenes kolimisauto ja mulle meenus, et olin näinud paari nädala eest kinnisvaramaakleri autot – keegi oli käinud maja vaatamas. Ma ei uskunud, et maja võidaks ära osta või üürile võtta. Tüse kolimisfirma mees aitas veoki kabiinist välja naise. Naine oli neljakümnendates eluaastates, kandis vesti ja rohelisi kummikuid nagu maal kohane. Ta tumedad juuksed olid pikad, juukse­piiril paistis halli ja isegi kaugemalt oli näha, et ta nägu on meikimata – nagu minulgi. Võib-olla oli tema peast sama mõte läbi käinud: siin ei näe meid keegi.

Enne kõike seda olin ma tõesti üritanud. Suur osa minust tundis kergendust, et olin pääsenud tööl valitsevast olukorrast ja kõigest, mis oli seotud Damianiga, kuigi vast ehk mitte Londoni mahajätmisest. Esimesed paar nädalat olid olnud nagu omamoodi lühike puhkus: oma maja katus pea kohal, õues lindude siristamine. Panin jalga Hunteri kummikud ja selga Joulesi tepitud vesti ning kaela rullsalli, mille Nicki ema oli mulle jõuluks kinkinud – mis pani mind mõtlema, et võib-olla ta oli teadnud. Võib-olla olid kõik peale minu enda teadnud, et me kolime ära? Kui Nick koju tuli, hoolitsesin selle eest, teeksin süüa, koristaksin või jagaksin maid igasuguste töömeestega, kes muutsid räämas maja säravaks ja läikivaks modernseks klantskastiks, kus on veinikelder, stuudio ja muusikatuba kitarridele, mida Nick väidetavalt mängib, aga mille krihvide vahele, kuna ta pole neid nii pikka aega puudutanud, on kogunenud tolm. Võisin oma sõpradele ausalt kinnitada, et mul on palju tegemist, et ma olen samasugune remondijumalanna nagu Sarah Beeny.

Kadestan sind! toksis Claudia taksost. Kui mõtlesin Claudia peale, kes kihutab mõnda peenesse restorani, kus tal aidatakse ta ilus ja ebapraktiline mantel seljast ning pakutakse juua, olin ma nii kade, et sapp kerkis lausa kõrisse. Aga kui sa tunnistad sõpradele, kui õnnetu sa oled, siis pead seda ka iseendale tunnistama.

Praegusel ajal on asjad muutunud. Kui Nick läheb hommikul tööle ja minu abikaasalik naeratus hääbub, mõtlen kõigile asjadele, mis ma siis meelest peletan, kui tema kodus on. Võtan voodi alt sviitri. Ma polnud seda pesnud – jumal tänatud, et ma polnud seda pesnud. Vaatan end peeglist, vaatan oma valetavat alasti keha – kuidas sa võisid nii loll olla – ning tõmban sviitri üle pea ja üheks imeliseks piinarikkaks sekundiks olen taas sinust ümbritsetud. Enamikul päevadel ma palvetan – ebamääraselt, mitte kellelegi või millelegi otseselt –, et oleks võimalik minevikku muuta, et kõik oleks nii nagu enne. Palun lase mul ajas tagasi minna. Anna mulle veel üks võimalus.

Tol hommikul ehmatas veoki saabumine mind sellest seisundist välja, sundis mind end ausa pilguga vaatama, tõdema, kui haletsusväärne, kui omadega puntras ma olen. Pühkisin näolt tati ja pisarad ning taipasin, et mul on seljas sinu vana sviiter, et ma pole end pesnud. Tundsin häbi – nüüdseks oli see tuttav tunne. Mida Nick ütleks, kui ta mind näeks? Ja mida sina ütleksid? Otsustasin end puhtaks kasida ja oma uue naabriga kohtuda.

See oli esimene kord, kui ma teda nägin. Kuigi mingit ohtu ei olnud, olin ma närvis ja värisesin hirmust. Kartsin nii väga, et tundsin, kuidas süda mu sees peksab, nagu vehiks mingi kohutav lind tiibadega.

_ELLE

Palju aastaid tagasi, kui Elle oli veel teismeline, rääkis ema talle, et enne kui su abikaasa uksest sisse astub, tuleb end tingimata korda teha: puhtaks pesta, juuksed harjata, riided vahetada. Samuti köök koristada, söögi valmistamise nõud puhtaks pesta või pestud pesu ära panna. Siis tuleb teda naeratades tervitada ja uurida, kuidas ta tööpäev möödus.

Elle oli selle üle naernud, ta oli endamisi kindel olnud, et temal ei saa iialgi meest olema. Tema on liiga ametis sellega, et nautida pärast väljamüüdud kontserti aplausi, roose, millega teda laval kummardades üle külvatakse. Ta kannab punast siidkleiti ja harjab pikki juukseid, nii et need voogavad ta õlgadel jõena. Tema ei abiellu iial – või kui abiellub, siis mõne rikka mehega, kes armastab teda üle kõige, kes jumaldab teda ega oota, et ta karestaks oma võlukäsi majapidamistöödega.

Aga siin ta nüüd oli, ligemale kolmkümmend aastat hiljem, ja emal oli ikkagi õigus olnud. See, kuidas su mees sind uksest sisse astudes näeb, on tõesti oluline. Kas sa oled puhanud ja naeratav või nurised ja torised, et mees pole prügikaste välja viinud või alumise korruse vannitoas tilkuvat kraani ära parandanud. Vahel üritas ta jätta mulje, nagu ta poleks üldsegi vaeva näinud. Tõmbas end tugitoolis kerra, juuksed läikivaks kardinaks harjatud, raamat süles, klaas veini käeulatuses. Raamatut polnud loetud, veiniklaas polnud esimene. Aga mees ei teadnud seda. Oluline oli, kuidas see kõik välja paistab. Vähemalt seda oli ta aastate jooksul õppinud.

Kus sa oled? Kus sa oled?

Nüüd oli ta liiga närvis, et seda pilti esile manada, ja vaatas, kuidas kell tiksub minuteid. Üheksa. Tavaliselt ei jäänud mees nii hilja peale. Võib-olla oli ta mõne töökaaslasega pubisse läinud. Arstid joovad nii palju, nende stressi arvesse võttes pole see üllatav. Ta oli otsustanud mitte iial naaksuda, isegi mitte siis, kui õhtusöök on ahjus ära kuivanud. Ta lihtsalt naeratab ja vabandab, pakub, et teeb omleti või tellib toidu koju.

Miks polnud mees sõnumit saatnud? Ta hoidis telefoni kõvasti pihus, nii et ekraanile jäid higised laigud. Ei midagi. Ta soovis, et väike sõnumiaken läheks mustaks või et ekraanile ilmuksid punktid, mis tähendab, et mees tipib sõnumit. Kui hea oleks teada, et mehega on kõik hästi ja ta tuleb tema juurde tagasi. Ta oli külastanud juba kõiki uudisteportaale ja teinud otsingu sõnadele õnnetus, avarii, viidi haiglasse. Ta tunneks häbi, kui mees teaks, kui sageli ta seda teeb, kui kergesti ta paanikasse läheb. Mees töötab ju ometigi haiglas ja kui midagi oleks juhtunud, oleks talle kohe helistatud.

Ta sõrmenukid olid valgeks tõmbunud. Ta pani telefoni ettevaatlikult käest ja kargas jalule, et vaadata, kas on vaja midagi teha. Ta kohendas patja, millele oli toetunud ja mis oli täpselt sama pastelset pardimuna tooni nagu puhvetil seisev vaas. Ta pühkis aknalaualt paar tolmukübet, kuigi majas polnud tolmuraasugi. Mõnel ööl, kui ta und ei saanud, ta peaaegu kuulis, kuidas tolm langeb, kuidas ämblikud punuvad võrke, kuidas köögis koguneb rasv. Siis tõusis ta voodist ja tõmbas pimedas kummikindad kätte.

Ta läks kööki ja keeras kanahautise all tule vaiksemaks – tavaliselt üritas ta teha toitu, millega midagi ei juhtu, kui mees hilja peale jääb. Ta loputas juba neljandat korda kraanikaussi ja sättis käterätte. Niimoodi üksi olla on ohtlik. Liiga palju vaikust, mis annab võimaluse mõtetel pähe pugeda. Leegid, mis limpsavad tellistest seinu. Nägu aknal.

Kus sa oled? Miks sa pole helistanud? Kus sa OLED?

Ja just siis, kui olukord tundus talumatu, kui ta oli kindel, et peab pistma käe tulikuuma vee alla või pliidiplaadile – mida iganes, et mõtted mujale viia –, kuulis ta õnnistatud, õnnistatud rehvikrabinat kruusal. Mees on kodus!

Ta jõudis joostes uksele hetkel, kui mees ust lukust lahti keeras. Mees oli turvaliselt ja tervena koju tema juurde jõudnud. Ta viskus mehele kaela. «Jumal tänatud! Ma olin nii mures!»

«No kuule, mis see siis nüüd on? Ma ei jäänud isegi eriti hilja peale.»

«Lihtsalt … sa ei helistanud ja ma …»

Mees tõmbus eemale, pani käed ta õlgadele. «Elle-belle, me rääkisime sellest. Ma ei saa alati kohe tööpäeva lõppedes ära tulla ega telefoni võtta.»

Naine noogutas värisedes. Häbi valdas teda otsekui avatud lüüsiväravatest läbi pahisev vesi. «Anna andeks, kallis. Ma lihtsalt armastan sind nii väga. Ma muretsen!»

Mees oli leebe. «Ma tean. Aga kõik on hästi. Kallike, ega sa jälle imelikuks ei lähe?»

Naine vältis ta pilku. «Ei lähe. Ma lihtsalt muretsen.»

«No nüüd olen ma siin. Kas näljasele mehele süüa ka antakse?»

«Aga muidugi.» Naise pea selgines juba, täitus asjadega, mis tuleb teha. Keerata hautise all tuli kuumemaks, teha salat valmis, lõigata leiba, valada mehele vein välja. Veenduda, et pudel, mille ta oli avanud, pole liiga tühi, ja kui on, siis peita see ära ja avada uus pudel ning valada sealt ühe klaasi jagu ära, et jääks mulje, nagu ta poleks rohkem joonud. «Kas sul oli raske päev?»

«Tavaline hullumaja.» Naine teadis, et mees ei tohi talle rääkida, mis ta oli päev otsa teinud. Delikaatsed isikuandmed ja nii edasi. Ta tundis mehe üle suurt uhkust – päästa elusid, aidata lapsi maailma, õmmelda uuesti kokku verised ja katkised naised. Ja siin mees nüüd oli, tuli tagasi tema juurde. Tema peab vähemalt selle eest hoolt kandma, et meest ootaks ees soe kodu.

«Istu, kallis.» Ta masseeris mehe õlgu, üritas teda istuma suruda. «Sa oled kindlasti väga väsinud. Toon sulle joogi. Viskit? Või veini?»

Mees jäi seisma ja lükkas ta leebelt endast eemale. «Käin kõigepealt duši all. See haigla lõhn …» Igaõhtune rituaal, mis aitas mehel pingest vabaneda.

«Aga muidugi. Vannitoas on puhtad käterätid ja dušigeel, mis sulle meeldib.»

Mees seisatas trepijalamil ja naeratas talle väsinud silmadega. «Mida ma küll ilma sinuta teeksin? Mul ei lähe kaua.»

Naine kuulis, kuidas mees läks ülemisele korrusele, ja tegi uuesti elutoale ringi peale, veendudes, et iga asi on oma kohal, et kõik on korras ja puhas. Täiuslik.

Ta kujutas ette, kuidas ema naeratab talle – kuigi ema polnud elu ajal eriti naeratanud. Lõpuks oled sa õppust võtnud. Elle’ile meeldis mõelda, et ema vaatab nüüd oma tütart – tütre piinlikult puhast maja Guildfordi kõige kenamas elurajoonis, ta nägusat arstist abikaasat, ta prantsuse toite ja elegantseid riideid – ja jääb temaga ometi kord rahule.