Kas inimesel, kes mängib kedagi teist, on üldse võimalik ennast leida?

Foto: Shutterstock

Kuidas oleks olla keegi teine? Kasvõi üheks suveks... Seda uurib Lizzy Dent oma uues romaanis «Suvetöö».

 

Lizzy Dent, «Suvetöö». Foto: Raamat

Birdy on teinud vea. Kõigil tuleb ette hetki, kui nad tahaksid oma elu eest põgeneda, ent Birdy ei jäänud käed rüpes istuma. Ta võttis kätte ja tegigi seda. Aga elu, millesse ta pages, kuulub hoopis tema parimale sõbrannale Heatherile. Ta oleks ilmselt küll pidanud sellest Heatherile rääkima…

Võttes vastu Šoti mägismaa hotelli pakutud suvetöö, millest Birdy maailmaklassi veinieksperdist sõbranna otsustas loobuda, loodab naine oma elu jälle õigele rajale juhtida.

Paraku on töö palju keerulisem, kui Birdy oleks osanud oodata. Kas ta suudab suve lõpuni teeselda oma parimat sõbrannat? Ja kas tal õnnestub hoiduda armumast esimesse mehesse, kes talle päriselt meeldib, kuid kes peab teda kellekski teiseks? Kas ühel inimesel, kes mängib kedagi teist, on üldse võimalik ennast leida?

Loe raamatust katkendit!

***

«Tere, boss,» ütleb noorimana paistev kokk. Ta on kaetud verepritsmetega ja hoiab käes koomiliselt suurt lihunikunuga. James noogutab noorele poisile heakskiitvalt ja too punastab ning naeratab ujedalt vastu. Nende suhtlus on armas ja James hakkab mulle pisut rohkem meeldima.

Kui möödume koogiletist, täidab mu ninasõõrmeid sidrunikoore ja rammusa tumeda šokolaadi lõhn. Siis poeme läbi madala ukseava ettevalmistusalale ja mu silmad hakkavad sibulast kipitama. Siin on kaks rida roostevabast terasest grillplaate ja suuri ahje ning veel üks tõsise moega noor kokk, tumedad juuksed võrgu alla topitud, kes seisab tohutu suure poti ees ning langetab vette hiiglasliku kulbi, mis näib olevat täis tillukesi merivähke.

«Oh jumal, merivähibeebid,» sosistan ahastavalt, kuid Bill on juba pendeluste vahelt restoranisaali astunud. Näen vilksamisi hämarat, küünaldest valgustatud ruumi, kus annavad tooni sügavpunane ja tartan.

«Langustiinid, kolm minutit, viisteist sekundit. Keeda terava tulega,» ütleb kokk endale, kui taimeri käima paneb. Langustiinid. Punastan oma rumaluse peale ja hingan sügavalt. Kui ma suud kinni ei hoia, ei pea ma siin vastu viit minutitki.

«Heather?» James hüüab mind teenindusalalt, kus ta täis kritseldatud pabereid lappab.

«Kuule, kas sind hüütakse Jamieks?»

«Ma olen James,» vastab mees järsult ja langetab pilgu. «Kas oled valmis?»

«Valmis,» vastan, manades näole asjaliku ja enesekindla ilme.

Ta viibutab mu poole üht paberilehte. «Me oleme leidnud sobiva veini langustiinide ja kuumsuitsulõhe kõrvale, kuid peedi ja hapukapsa juurde pole meil midagi. Vein on vaja valida ka abafilee kõrvale. Mina oleksin valinud Cabernet’, aga arvestada tuleb ka kevadiste ürtide ja maapirnivahuga. Mida sa arvad?»

James paneb paberi käest ja vaatab minu poole ning ma näen esimest korda valguse käes tema nägu. Ta on päris kindlasti nägus, kui sulle meeldib selline juhuslikult ilus, lopsakate huulte, kortsus kulmu ja nädal aega ajamata jäänud habemega tüüp ja minule igatahes meeldib. Tumedad juuksed, kastanpruunid silmad, põsed köögipalavusest õhetamas. Ja need lumivalged kokarõivad. Pingutan, et mitte ainiti vahtida.

Okei. Ma vahin teda siiski.

Vahin ikka veel.

«Heather?»

Äratan end mõtteist ja keskendun ülesandele.

«On sul ideid, mida võiksime nende roogade kõrvale pakkuda?»

«Millega te neid tavaliselt pakute?» küsin, lootes kergemalt pääseda.

«Menüü muutub pidevalt, sõltudes aastaajast, nii et see on täiesti uus roog. Tavaliselt on iga päev vaja midagi uut kokku sobitada. Nagu ma ütlesin: pakume sageli hirve abaliha Cabernet’ga, kuid maapirn...»

«Menüü muutub kogu aeg?» küsin ehmunult.

James tõmbab hinge. «Anna andeks. Ma tean, et seda on korraga palju. Istume enne igat õhtusööki maha ja arutame degustatsioonimenüü läbi. Sommeljee ja mina. Siis selgitan kõike peakokale.»

«Peakokale? Ma arvasin, et sina oledki peakokk.»

«Ei,» vastab James ujedalt naeratades. «Russell Brooks, meie uus peakokk vaatab täna õhtul kogu menüü üle. Kõik peab õnnestuma kohe esimesel korral,» vastab James pisut alandlikult.

«Russell Brooks,» naeratan. «Kõlab nagu mingi kodumasinafirma.»

Mu naeratus jääb veidikeseks õhku rippuma, närbub siis ja kaob.

«Tal on kaks Michelini tärni,» ütleb James silmi suureks ajades.

«Jaa,» vastan kiiresti.

Kaks Michelini tärni? See pole loogiline. Mulle jäi mulje, et see koht pidi olema kinni keskajas. Vaatan köögis ringi ja taipan, et seal on kõik liiga uhke. «Muidugi ma tean, kes ta on. Kes siis Russell Brooki ei teaks?»

«Brooksi,» parandab James mind.

«Jah,» noogutan kiiresti. «Kaks Michelini tärni.»

«Kas tahad veidi aega, et end kurssi viia? Ma saan anda sulle pool tundi ja siis peame peakoka jaoks menüü paika panema.»

Silmitsen veidi aega Jamesi nägu. Ma ei saa aru, kas ta anub meeleheitlikult minu abi või on vihane, et ma juba abi ei paku. Üks on kindel: ta ootab, et ma ohjad haaraksin, ja siiani olen püüdnud vaid vältimatut edasi lükata. On aeg härjal sarvist haarata.

«Kus teie veinikaart on? Ja kus on vein? Ma pean nägema veinikeldrit ja ehk ka pisut degusteerima,» vastan ja sirutan käe menüü järele. Jumal, kui keeruline see on! See koht on neetult peen. Mis kuradima asi see suitsutatud merepeekon veel on? «Mis road ma veiniga sobitama pidingi?»

«Pärlkana, vähk, peet ja kruubid ning hirve abaliha,» vastab James ja paisunud veen tema kaelal lõdvestub pisut. «Uus veinikaart on siin,» ütleb ta ja asetab mu kätele suure musta nahkkaantega kausta. «Ja kelder on taga, seal, kust sa sisse tulid, sügavkülmiku kõrvalt kivitrepist alla. Kas näitan sulle?»

«Pole vaja. Mul läheb pool tundi,» vastan asjalikult noogutades ja otsustan, et vaikses veinikeldris on kõige turvalisem paanitseda. Uus veinikaart?

«Üks hetk. Anis?» hüüab James kokale, kes merivähibeebisid keedab, ja naine kortsutab segamise peale kulmu. Ta valab ettevaatlikult kannmikserisse tumerohelist õli, olles seejuures nii kindla käega ja tõsine, nagu oleks ta kirurg, kes teeb südameoperatsiooni. «Kui sa oled tilliemulsiooniga ühele poole saanud, valmista Heatherile degusteerimisvaagen,» käsutab James.

«Jah, boss,» vastab naine tusaselt ja läheb külmiku juurde.

Seepeale James noogutab ja isegi peaaegu naeratab ning läheb siis kööki tagasi. Ma hingan välja, ent mulle meenub kohe, et kell tiksub ja mul pole aega raisata.

Lähen kiirel sammul tagasi läbi ettevalmistusala ja sammun imeliselt romantilisest kivitrepist alla keldrisse. Koban lüliti järele just sel hetkel, kui järjekordne neetud liikumisanduriga lamp põlema süttib, kuid see on sooja, kahvatukollase kumaga. Silmad harjuvad ja ma imetlen veidi aega enda ees avanevat ruumi.

Kelder ulatub pimedusse, kuid seal on muudki peale veini. Suured juustukerad on laotud moodsatele terasest riiulitele ja hiiglaslikud vinnutatud singid ja peekonikamakad ripuvad lae all roostevabast terasest konksude otsas. Ja kaugemal on veel juustu. Oh jumal, kuidas ma juustu armastan.

Aga mul pole aega passida. Tõmban telefoni taskust ja laotan ilmatuma pika veininimekirja ja menüü enda ette riiulile. Persse! See pole üldse see veinikaart, mille ma kodulehelt välja printisin. Selles, mis on minu kotis seal majakeses, oli tosin punast ja valget veini, mõni odavam, mõni kallim.

Mu plaan – kui seda saab plaaniks nimetada – oli olnud võtta oma uhiuus «Veiniõpik algajale» ja Härra Google ning end täna õhtul nende abiga kiirkorras harida. Pealiskaudselt. Nii, et suudaksin bluffida. Piisavalt, et hämada end läbi sest suvest näruses Šoti hotellis, mis asub pärapõrgus. Aga näkast, lagunenud, räämas Šoti hotelli polnudki olemas ja selle asemel leian end peene restoraniga luksuslikust butiikhotellist. Siin on vaja esmaklassilist sommeljeed, kes suudaks uhiuue kahekümneleheküljelise veinikaardi lahti rääkida. Mina see kindlasti ei ole.

On aeg paluda abi.

On aeg helistada päris Heatherile.