Mehe mure: bioloogiline kell tiksub nii kõvasti, et ei kuule enam isegi oma mõtteid

Foto: Shutterstock

Miika Nousiaineni äsja ilmunud romaan «Väike iluremont» on vaimukas läbilõige heaoluühiskonna inimeste probleemidest.

Isa matustel tunneb Sami endal sugulaste laitvaid pilke: kas ta tõesti pole endale kaaslast leidnud? Ikka veel? Seejuures on Sami otsinud naist – oma tulevaste laste ema – juba pikka aega. Kahjuks suudab ta ikka ja alati oma suhted untsu keerata. Peagi on Samil kannul vihane motojõuk ja ta peab end varjama sõbra korteris.

Miika Nousiainen, «Väike iluremont». Foto: Raamat

Kui ta satub seal lugema Iluremondi-nimelist blogi, tekitab see temas vastakaid tundeid. Blogi suisa pakatab idüllilise elu kirjeldustest, mis näivad olevat liiga ilusad, et olla tõsi. Idüllist kaugel on ka Sami klammerduv ema, lastetuse all kannatav õde ning kaks sõpra, kellest ühest on saanud üksikisa ja teisest oma eakate vanemate hooldaja.

Teravmeelse ja empaatilise huumoriga jälgitakse nende toimetulekut ühiskonnas, kus kõik teised teavad, kuidas on õige elada.

Soome ajakirjanik ja kirjanik Miika Nousiainen (snd 1973) käsitleb oma teostes meie aja inimesi ja nähtusi. Eesti keeles on varem ilmunud tema romaanid «Vaarikalaevukesepõgenik» (2013) ja «Juureravi» (2022).

Loe raamatust katkendit!

***

Helistan pärast matuseid oma tüdrukule Jennile. Oleme käinud neli kuud. Tahaksin talle rääkida, mis tundeid isa surm minus tekitas. Eks seegi ole ju tunne, kui tundeid ei ole?

Varem töötas Jenni meie ettevõtte kommunikatsiooniosakonnas. Tema ülesanne oli selgitada meediale, et nafta puurimine Alaskal on täiesti kahjutu tegevus. Lõpuks Jenni siiski väsis vastuoludest oma pärismina ja töömina väärtuste vahel. Ta vahetas ameti kriipsuke eetilisema vastu, asudes tööle meie kontori kõrval asuva metsatööstushiiglase kommunikatsiooniosakonnas.

Olin veel kahe nädala eest veendunud, et just tema on mu tulevaste laste ema. See, keda olen juba viisteist aastat otsinud. Bioloogiline kell on viimased kümme aastat nii valjusti tiksunud, et ma ei kuule enam isegi oma mõtteid.

Iga viimast kui lapsega jalutavat isa nähes mõtlen: huvitav, kui vana ta on. Ja kuidas ta on suutnud korraldada oma elu nii, et jõudis niisugusesse punkti? Kust ta leidis endale elukaaslase, keda ta suutis piisavalt taluda, et võis mõelda laste saamisele?

Küsin sageli oma pereinimestest sõpradelt, mis on nende saladus. Nad vastavad alati, et kõik tundus nii loomulik ja siis «viis üks asi teiseni». Minul ei vii miski millenigi. Vähemalt mitte millegi püsivani.

Ainult mõnel õnnelikul viib üks asi teiseni. Minu meelest kõlab see liiga lihtsana. Sedasama fraasi võib kasutada kasvõi Natsi-Saksamaa kohta, aga minu puhul see ei kehti. Äkki teised inimesed ei mõtle nii palju? Vaid lihtsalt teevad. Ei võrdle end teistega ega loo endale kujutluspilti sellest, mis peaks mingis vanuses olemas olema.

Käisin kord Markuse noorima lapsega nõuandlas. See oli silmaringi avardav kogemus. Seal olid olemas konkreetsed eesmärgid ja arengukõverad selle kohta, mida kolmeaastane peaks oskama ja mis mõõtu ta peaks olema. Helmi areng jäi kasvukõvera keskele.

Sain justkui valgustuse osaliseks. Ja samas olin pettunud. Asi on kindlasti tervishoiuvaldkonna ressurssides, aga ilmselgelt lõpeb nõuandla tugi mitukümmend aastat liiga vara. Küll oleks lihtne, kui saaks praegugi teada, kus sa sel arengukõveral asud.

Kuulaksin meelsasti nõuandla suuniseid eluks.

«Sul ei ole praegu veel endale kuuluvat eluruumi ega lapsi, aga samas on su peaümbermõõt kenasti kasvukõvera keskel. Inimesed arenevadki erinevas tempos, sellepärast ei tasu muretseda. Peaasi et oled reibas ja suudad oma igapäevaste asjatoimetustega kenasti hakkama saada.»

«Kas sul, Sami, on ehk veel neljakümnenda eluaasta kriis? See väljendub kalduvuses osta suurem auto ja hinnata oma elu märkimisväärsust, võrreldes teiste inimestega.»

Lastel on kõik seotud vanusega ja ealiste iseärasustega saab põhjendada isegi halba käitumist. Aga minusugusel kolmekümne üheksa aastasel ei ole nii lihtne vabandusi leida. Ei ole olemas sellist teada-tuntud nähtust nagu kolmekümne üheksanda eluaasta kriis ega selles eas toimuvaid ajumuutusi, mis selgitaks asjade untsuminekut.

Tahaks kangesti kaevata olukorra üle sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumisse või küsida selle kohta «Luontoilta» toimetajatelt, aga selleks ei ole ma veel piisavalt vana. See aeg koidab nõuandla arengukõvera kohaselt alles kuuekümne viie aastasena.

Väljas on kuum suveõhtu. Isa ärasaatmine sattus ilusale päevale. Kuigi ta alati kurtis kuumuse üle. Võisin seda torinat isegi läbi kirstukaane kuulda. Heidan pintsaku õlale, kuigi selle alt tuleb nähtavale läbihigistatud särk.

Helistan Jennile juba kolmandat korda, aga ta ei vasta. Olen peaaegu tema kodu juures. Just selsamal hetkel näen Jennit uksest väljuvat. Püüan talle lehvitada, aga ta ei märka mind. Ega kuule mu hõikeid, sest maja ees müriseb mootorratas. Selle seljas istub noor turske mees, kes ulatab Jennile kiivri ja aitab ta ratta selga. Jenni naaldub mehe selja vastu. Ratas läheb turtsudes liikvele ja kaob kiiresti maja nurga taha.

Raisk! Ei ole võimalik! Matustele ei olnud Jenni valmis tulema, aga mootorratta selga hüppama on küll kärme. Jään tummalt tänavale seisma. Hetkelise masendushoo möödudes kõnnin raevukal sammul koju.

Seal see siis oli. Kas sellised asjad ei peaks juba möödas olema? Kui täiskasvanute nõuandla eksisteeriks, peaks motika selga hüppamise vajadus lõppema tüdrukutel kaheksateistkümneaastasena. Jenni on kolmekümne kuuene. Selles vanuses võiks juba suuta öelda, et me oleme liiga erinevad ja parem on, kui läheme kumbki oma teed. Mitte näitama teismelise moel mootorratta selga hüppamisega enda kuulumist kellelegi teisele.