P, 5.02.2023

Varjunime all ilmus eksperimentaalkirjanduslik teos «Tra mai või …»

Raamatuportaal
Varjunime all ilmus eksperimentaalkirjanduslik teos «Tra mai või …»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Shutterstock

Julius Muuga «Tra mai või …» on raamat 90. aastate noorte püüdlustest ühiskonnas toime tulla. Teose kirjaviis ja lähenemine on taotluslikult lihtsakoeline ja kõnekeelne, mis võibolla mõjub isegi veidi ehmatavalt. Samas on raamatus mõtteainet ridedavahelisele lugejale. 

Julius Muuga (pseudonüüm) raamat «Tra mai või …» on nn meestekas. See on sõna otseses mõttes kolekirjanduslik teos, millest ei ole mõtet otsida vastavusi ilukirjanduslikele normidele ega luulelisi vorme. See on tavaline ja üheselt mõistetav keel selles eluetapis, kui kõik terendab alles ees ja meri on põlvini; kui puudub veel kogemus, mis paneks kõhklema või põdema.

Tegemist on noorte püüdlusega 90. aastate ühiskonnas hakkama saada, mis võrreldes tänase ülehoitud generatsiooniga tundub kohati isegi ulmena. Keskealise lugeja viib raamat mõnusale nostalgiaretkele noorusaastatesse.

Loe raamatust katkendit!

***

Virutasime Petsi muti juurest taskulambi ja laenasime sõbralt kaks käsisaagi juurde. Järgmisel õhtul istusime nagu naksitrallid veoka kabiinis ja rallitasime metsa poole. Tiirutasime üksjagu aega, enne kui sobiva inimtühja koha kätte leidsime. Lund oli päris palju ja ega meist keegi eriline loodusteadlane ka ei olnud. See tegi pimedas ja lumekuhjade alt kuuskede äratundmise keeruliseks.

Sumpasime läbi lume aimatavate kuuskede poole. Esimest alt nüsima hakates sain korraliku sahmaka lund krae vahele.

Julius Muuga, «Tra mai või …».
Julius Muuga, «Tra mai või …». Foto: Raamat

«Raputa lumi enne maha, jobu!» irvitas Pets mu rabelemist vaadates.

«Tilli võid sa omal raputada. Praegu pole küll aega selliste asjade peale raisata,» urisesin oma ebamugavustundest talle vastu.

Võtsime järjest, mis võtta andis. Aega kulus oluliselt rohkem, kui me olime osanud arvata. Vahepeal tuli ka uus koht leida, sest paraja pikkusega puud said otsa. Öö oli juba varajasteks hommikutundideks tiksunud, kui me tagasi linna jõudsime. Parkisime veoki paar tänavat kodust eemale ja kebisime mõneks tunniks magama. Hommikul tõmbasime õigete nägudega turu juures leti püsti ja hakkasime kuuski maha laadima.

«Oipläää, mis luuad! Kuidas me, kurat, sellised rootsud oleme maha tõmmanud?» ei suutnud ma oma imestust tagasi hoida.

Vaatepilt oli tõesti suhteliselt õnnetu. Idüllilistest kohevatest jõulukuuskedest oli asi kaugel. Enamikul olid oksad ainult ühe külje peal ja neidki hõredalt. Mõnel polnud üldse okkaid.

«Tra, neid peab sama pimedas müüma, kui me neid maha saagisime,» tegin kokkuvõtte, kui enamik puid oli üle vaadatud.

«Ei ole viga midagi, saeme osadelt lihtsalt ladvad maha ja müüme neid. Need on jumalast timmid ju. Ja nendelt täiesti hõredatelt saab osa oksi maha müüa,» tegi Pets kohe plaani parajaks «Tuleb lihtsalt osavamalt müüa. Tee oma kõige parem nägu pähe ja hakka aga kiitma.»

«Seda müüginipiks kasutatud muinasjutumetsa võlukuuskede iba räägin ma ükskord veel oma lastele unejutuks,» irvitasin Petsile, kui olime paari päeva pärast praktiliselt kõik rootsud maha müünud.

«Ära sa seda küll tee. Nad vaesekesed ei saa terve elu enam sõba silmale, kui teada saavad, milline tropp sa oled,» tõmbas Pets kohe mu heale tujule vee peale. On tra!

***

Epiloog

Me keegi ei teadnud päris täpselt, kuhu ja kuidas me välja jõuame. Ja kas üldse? Aga meil oli tahe ja unistused. Me tahtsime paremini elada, paremat tulevikku. Kes valis selleks siis sirgema, kes käänulisema tee. Aga meil ei olnud hetkegi aega tegeleda pseudoprobleemidega. Meil kulus iga kui viimne sekund ära päriseluga toimetuleku peale. Kõik vead oli vaja ise läbi teha, kõik võimalikud ja võimatud jamad järele proovida ja sellest siis õppida või õppimata jätta. Pidev puudus ja hirmutunne panid genereerima uusi ideid, kuidas homme paremini hakkama saada. Ja tänu sellele me arenesime, kasutades selleks endale looduse poolt kaasa antud organeid.

Loomulikult ei olnud see lihtne. Ei, vastupidi – see oli paganama keeruline. Aga inimloomus on juba kord selliselt programmeeritud, et just seetõttu me täna seisamegi silmitsi hoopis suuremate probleemidega.

Me oleme teinud kõik selleks, et püüda oma lastele luua paremat lapsepõlve ja noorust, kui meil endal oli. Rügame, veri ninast väljas, et neil oleks olemas kõik see, millest meie omal ajal puudust tundsime. Meid sundis puuduses elamine püüdlema parema tuleviku ja uute eesmärkide poole. Aga meie lapsed – neil ei ole vaja enam kuhugi pürgida, nemad on juba sünnist saati kohal. Kõik on kohe olemas.

Meil on paganama suur mure, mis saab meie lastest, kes on hangunud nutiseadmetesse, sõltuvustes dopamiinist, mis voogab pidevalt liikuvast pildist, ilma et nad ise oma kujutlusvõimet tööle lülitaksid. Aga me ju ise oleme selle tekitanud.

Ainus, millest neil võibolla puudu on, on vanematega koosveedetud aeg. Sellepärast, et meie keskendume ikka veel vanast inertsist (või ahnusest?) oma lastele parema tuleviku loomisele ja rügame tööd teha. Senikaua, kuni mõni vähktõbi või infarkt meid niidab.

Irooniline, kas pole? Tahtsime parimat, aga läks nagu ikka …. Tra mai või …

Märksõnad
Tagasi üles